Ükspäev juhtusin nägema dokumentaali inimeste maitsemeeltest ja nende tugevuse erinevustest. Kuidas mõni meist omab keelel vähe rohkem täpikesi, mis defineerivad selle, kas kategoriseerume supermaitsjate alla ning näiteks tulisemapoolset aasia toitu kõrvalistujast nii neli korda tugevamini tunnetame. Või kuidas meie maitsed on sügavalt seostunud lõhnadega ja samuti pala süües samal hetkel ümbritsenud olustikuga, mis hiljem mälestusteks muutuvad. 

Antud kookosmakroonid või, nagu originaalretsept ütleb, kookosmütsid, on minu jaoks igati soojade mälestustega seotud. Erasmuse õpilasvahetuse ajal juhtus minu sakslannast korterikaaslane, kes muidu söögitegemisest ja küpsetamisest kui sellisest suurt ei pea, just neid viimased maiuspalasid ahjunajal vorpima. Ja ilmselt seostub nende valmistamisega alati see mõnus kookosehõnguline lõhn, mis üle terve korteri armsa pilvena levis...

Mütsikeste küpsetamine on ise väga lihtne ning kui või (no olgu, ka suhkru...) kasutamine välja jätta, on need teiste küpsistega võrreldes ka võrdlemisi tervislikud. Mõnusalt magusad ning ei muuda keret raskeks. Hea sõbrale kinkida või iseendale õhukindlasse karpi mõneks ajaks maiustamiseks hoiustada. 

VAJA LÄHEB:

50g võid

1 dl suhkurt

2 muna

200g kookoshelbeid

Esmalt pane ahi 200 kraadi juurde soojenema. Sulata või, sega viimane suhkru, munade ja kookoshelvestega ühtlaseks massiks. Tõsta tainast küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile supilusikaga sobivad pätsikesed või küpseta neid hoopis mõnes vormis (mina kasutasin näiteks muffinivorme, et neile kena ümar kuju anda). Küpseta nii 7-10 minutit, kuni mütsid on muutunud pealt kenasti kuldpruuniks ja krõbedaks. 

Nagu kombeks on saanud, saabusid ka eelmisel aastal jõulud üsna magusalt köögis kõige lähedastematele tundide kaupa söödavaid kingitusi vorpides. Olen alati ääretult lugu pidanud nendest kingitustest, kuhu inimene on ise käe külge pannud, vaeva näinud ning millessegi panustades just minule endale mõelnud. Nagu nendel jõuludel, kui üks sõbranna mulle pätsi isetehtud piparkoogitainast pihku pistis ja mina rõõmust peaaegu et pikali pidin kukkuma. Ilmselt üks parimatest kinkidest, mida võiksin saada, sest piparkoogitaina tegemine kuulub miskipärast siiani sinna "ei julge" kategooria toidutegudesse.

Kuidagi on ka omamoodi traditsiooniks saanud ka suussulavate, kuid mitte ülemäära magusate trühvlite valmistamine. Nõnda sai ka sel aastal kenasti kinkekarpi pakitud kolme sorti trühvleid. Ühed pärit juba aastatetagusest postitatud retseptist, teiste jaoks leidsin inspiratsiooni siit ning kolmandad olid puhtalt kunagise omamoodi toimunud eksperimendi tulemusena sündinud retspeti tulemus. 

Esmalt panen kirja mõnusalt magusad ning kookosest pakatavad ja Bounty šokolaadi meenutavad batoonid, mis iga magusasõbra suule ilmselt naeratuse veab. Lisaks on trühvleid imelihtne ning kiire valmistada, mis taolisel kiirel ajal, nagu jõulud, igati kasuks tuleb. Samuti on igasugused muud tähtpäevad tulekul - valentinipäevast sünnipäevadeni välja - mil taolised pisikesed lisaelemendid kingi näol kindlasti kellelgi meele rõõmsaks ja suu magusaks teevad!

VAJA LÄHEB:

250 g kookoshelbeid.

250 g kondenspiima

100 g toasooja võid

Šokolaadi kaunistamiseks (kui tahad batoonid tervelt ära katta, kasuta nii 150-200 g sobivat šokolaadi)

Batoonide tegu ise on tõesti väga lihtne. Esmalt sega kookoshelbed toasooja võiga ühtlaseks massiks, seejärel lisa hulka kondenspiim ja sega veel, kuni kõik on omavahel segunenud. Mina pistsin saadud massi veel mõneks ajaks külmkappi, seejärel voolisin käte vahel sobiva kujuga batoonid. Seejärel kaunistasin pealt sulatatud šokolaadiga ja pisku kookoshelvestega. Igaüks võib muidugi batoonid kaunistada oma soovide järele: katta need täielikult šokolaadiga või teha hoopis midagi muud!

Pärast tõsta batoonid veel mõneks ajaks külma tahkuma ning hoia neid seal seni, kuni plaanid kingikotti pista või hoopis magusaisu rünnates ära süüa!

Järgnevad trühvlid on vist ilmselt kõige lihtsamad, mida üldse leidub. Koostisosi on vähe, kõik tuleb omavahel vaid läbi segada ja käte vahel palliks rullida. Suure tõenäosusega ongi vist suuremaks tööprotsessiks küpsiste peeneks surumine (köögikombaini olemasolul jääb ka see mure kaelast ära!) ning šokolaadiga katmine. Viimane on minu jaoks osutunud läbi aastate kõige suuremaks peavaluks. Kuid küll ma millalgi ka omale sobiva tehnika välja leiutan!

VAJA LÄHEB:

250 g toorjuustu

60-70 g Digestive küpsiseid (mäletamistmööda purustasin ära nii 5-6 küpsist)

1 kuhjaga tl kaneeli ja suhkurt 

Šokolaadi katteks (peaks nii 100-150g piisama)

Kuivatatud jõhvikaid kaunistamiseks

Esmalt võid küpsised supilusika ning näppude abil peeneks puruks mudida. Kui kodus leidub köögikombain, siis soovitan soojalt viimast ka antud tööks kasutada. Kui see on tehtud, lisa hulka kaneel ja suhkur. Sega mass omavahel kenasti ühtlaseks, maitse pisut ja suurema magusa sõbrad võivad lisada soovi korral juurde suhkurt. Pista mass vähemalt pooleks tunniks külma tahkuma. 

Hiljem sulata (vesivannil) šokolaad, lase sel pisut jahtuda. Samal ajal rulli käte vahel trühvlimassist kenad pallikesed, keeruta šokolaadi sees ning seejärel kaunista peenemaks hakitud kuivatatud jõhvikatega. Lõpus hoiusta neid kuni serveerimise või kinkimiseni taas külmas. 

Vahel näib ilmvõimatuna see, kui ruttu tegelikult aeg meist mööda libiseb. Keerleb ja pöörleb ning suurte ootuste ja meeleolude tuultes keerab ootamatult ette uue lehe, millele loetud päevade ajal taas üks pikem lookene kirja panna, täis loetlematult palju erinevaid kogemusi ja hetki. Kuid siin ta taas on. Uus aasta on täiesti ootamatult ustest läbi astunud ning oma kodinatega nina ette maha prantsatanud. Ilmselt on viimaks aeg ka pühadeudust läbi murda ning tasapisi uue aastanumbriga seotud tegudele asuda. Eks soove ning plaane on palju, mõned neist seotud ka selle armsaks saanud kohakesega minu elus, kuid eks elu näitab, kas ja kuidas asjad oma rada hakkavad käima. 

Ma ei tea, kuidas on teiega, kuid uue aastanumbri saabudes tundsin ma lausa süvitsi, kuidas on aeg rasked jõuluroad seljataha jätta ning keha ja vaimu millegi kergemaga värskendada. Midagi rohelisemat, värvilisemat, kergete ning värskete aroomidega täidetut. Ja nõnda koperdasingi ühel päeval retseptikogudes ringi tuuseldades antud lillkapsa-õuna püreesupi otsa. Teadagi olen ma üks kõige suuremaid püreesupi sõpru üldse, mistõttu kooslus kergest lillkapsast ning magus-hapust õunast ühes pajas podisemas meelele eriti suurt headmeelt valmistas.

Supp on lihtne ja ülikiire valmistada, nagu ikka! Originaalretsept on mõeldud 8 sööjale, ise kahandasin koguseid nii neljale. 

VAJA LÄHEB:

25g võid

1-2 sibulat

1 keskmine lillkapsapea (või nii 400-500 g külmutatud lillkapsa õisikuid)

4 keskmist õuna (kooritud ja tükeldatud), lisaks pool õuna serveerimiseks

400ml piima

200ml vett

2 puljongikuubikut

Soola, pipart

Oliiviõli, tüümiani serveerimiseks

Kuumuta õli paksupõhjalises potis ning lisa esmalt peenelt hakitud sibulad. Prae, kuni sibulad omandavad kergelt kuldse ilme ja pehmenevad. Seejärel lisa hulka tükeldatud lillkapsas ja õunad, kuumuta veel kuskil 5-6 minutit. Lisa hulka piim, vesi ja puljongikuubikud, lase keema minna ning seejärel langeta temperatuuri, et supp õrnalt podiseda saaks. Kui lillkapsas ja õunad on muutunud pehmeks, püreesta supp saumiksri abil ühtlaseks. Maitsesta soola ja pipraga, soovi korral võid lisada ka näpuotsatäie suhkurt. 

Serveerimisel lõika valmis peened õunatikud, aseta need supile. Raputa peale kuivatatud tüümiani ning nirista pisut oliiviõli. 

Ja ongi aeg nautida. Eriti meeldis mulle tüümiani ning värske õuna kooslus, mis nii mõnusa kick'i supile suhu pistes juurde andis! 

Ma ise ei ole küll kõige suurem müslibatoonide sõber, kuid kaerahelbeid satub taldrikule pudru näol ikka äraütlemata tihti. Vahel tahaks aga midagi kiiresti ampsata, mis ometi ka midagi kehale ja vaimule pakuks, kuid sealjuures süütundest suurte peidetud suhkrukoguste tarbimisest vabastaks. Nõnda ongi kaval juba eelnevalt mõned pisemad energiast pakatavad müslibatoonikesed ise valmis küpsetada - nii on alati miski suure nälja korral ampsata. Tegemine võtab imevähe aega ja õhukindlas anumas säilivad nad samuti võrdlemisi kaua.

Seekord otsustasin batoonid hoopis muffinivormi pista, et need suure energiavajadusega spordiharrastajale kingituse pähe armsama kujuga tuleksid ning pakkides natuke ka silmailu pakuksid. Muffinipannil küpsetades ei jäänud nad nii krõbedad kui ehk suure panni põhja surudes, kuid sellest polnud ka midagi. Ilmselt võib küpsetustemperatuuri natuke vajaduse või soovi korral tõsta. Või lisada ühte muffinipanni osasse vähem massi. 

Inspiratsiooni tegemiseks leidsin siit. Kuna tahtsin, et müslibatoonid üsna kaua seisaksid ja ruttu ei rikneks, jätsin originaalretseptis kajastatud värsked banaanid välja, samuti ei kasutanud maapähklivõid. Asendasin eelpooltoodud rohkelt erinevate kuivatatud puuviljadega. Päevalilleseemned ja pähklid annavad toekust, šokolaaditükid magusust. Imelihtne!

VAJA LÄHEB:

Nii 200 g täistera kaerahelbeid (mitte kiirkaerahelbeid, vaid ikka neid, mida putru tehes peaks oma kümmekond minutit ikka keetma;)

30-50g (pruuni) suhkurt (olenevalt magususesoovist. Võib isegi vabalt ära jätta, kuna kuivatatud tooted lisavad niigi magusust)

1 tl küpsetuspulbrit

1 tl soola

1 tl jahvatatud kaneeli

120ml piima

(1tl vaniljeekstrakti)

1 suur muna

Vastavalt soovidele lisada hulka kuivatatud puuvilju/marju (mina lisasin datleid, jõhvikaid, rosinaid), pähkleid, päevalilleseemneid, kõrvitsaseemneid

Šokolaaditükke

Eelsoojenda ahi 180 kraadini (mina tõstsin kuumuse mingil hetkel 200 peale). Kui kasutad tavalist nelinurkset küpsetuspanni, kata see küpsetuspaberiga ning aseta kõrvale. Muffinipanni katsin õrna oliiviõlikihiga. Võib vabalt kasutada ka muffinivorme. 

Sega omavahel kaerahelbed, suhkur, küpsetuspulber, sool ja kaneel. Lisa hulka piim, vanilje ja muna. Sega, kuni kõik on omavahel kenasti ühtlaseks massiks muutunud. Nüüd lisa hulka vastavalt soovile erinevaid lisasid, sega kõik omavahel taas läbi. 

Kalla segu küpsetuspannile või pane lusikaga muffinipannile, suru ühtlaselt panni põhja. Tavalisel pannil küpseta umbes 20 minutit või rohkem, kuni tundub olevat mõnusalt krõbe. Lase maha jahtuda ning lõika batoonideks. Muffinipanni puhul küpsetasin massi kauem, nii 30 minuti ringis, kuni "muffinikesed" olid muutunud kenasti kuldpruuniks. 

Viimasel ajal hakkas hirmsasti peedi järele piinama ning sai teda toidu sisse nii ühel kui teisel kujul lisatud. Kuna Maaülikoolis on hakatud lõunasöögiks pakkuma vahvaid mahetoite ning suurenenud ka sealne supivalik, siis saingi ühel toidukorral inspiratsiooni valmis meisterdada üks vahva punane peedisupp. Kui koolis meenutas supp pigem palju nalja tekitavalt mannavahtu, siis minu supike kuuluks ilmselt pigem sinna pohlamoosiliste seltskonda. Maitse poolest on supp aga peet mis peet, pealegi mõnusalt küüslaugune. Viimane peaks eriti kasulik olema nüüdisaegsel gripihooajal, lisaks ka talv külmakraadidega varsti ukse ees! 

Valmistasin supi iseendale, kuid valminud kogusest saaks söönuks ilmselt ka kaks väiksema isuga inimest. 

VAJA LÄHEB:

1 keskmise suurusega kartul

2 suuremat keedetud peeti

1 väiksem sibul

3 küüslauguküünt

Kuivatatud basiilikut

2-3 spl maitsestamata jogurtit või hapukoort (võib vabalt asendada ka toorjuustuga)

Soola, pipart

Panin esmalt soolaga maitsestatud vette keema väikesteks kuubikuteks lõigatud kartuli. Vett lisasin nõnda palju, et kartulid oleksid kenasti kaetud. Mõne aja pärast lisasin sekka ka peedi ja lasin koos neil podiseda. Samal ajal praadisin õrnalt kuldseks peeneks hakitud küüslaugu ja sibula. Need lisasin ka pärast praadimist supile. Kui kartulid tunduvad olevat valmis, püreesta supp saumiksri abil. Lisa hulka ka jogurt või hapukoor, maitsesta veel soola ja pipraga ning sega sisse ka nii teelusika jagu basiilikut. Ja ongi valmis!

Mina täiesti püreeks suppi ei lasknud, meeldib neid pisikesi peeditükke konsistentsis tunda. :) 

Olen äraütlemata suur kringliarmastaja ning sellest õigest, ahjusoojast ning sulava šokolaadiga kaetud küpsetisest ei ütleks vist iial ära. Eriti kui kringlitüki kõrvale pakutaks õige pisut kangemapoolset kohvi...minu jaoks ideaalne magustoit, kui magusaisu ikka kõvasti painama peaks. Enamasti aga suurt viitsimist pelgalt endale kringlit meisterdama ning eelkõige pärmitaignaga mässama pole hakata. Ja egas ta nüüd figuurile ka vist väga hea poleks...

Kuid kui ikka väike küpsetamistuhin peale tuleb, siis vähemalt muffinitaigna viitsib igaüks ikka kokku segada. Ja nõnda valmisidki need pesuehtsast šokolaadikringlist inspireeritud imelihtsad muffinid! Ja maitse jõuab originaalile ikka äraütlemata ligidale!

VAJA LÄHEB:

250 g jahu (kasutasin enam-vähem pooleks nii valget kui täistera nisujahu)

3 tl küpsetuspulbrit

1 tl kardemoni

1-2tl kaneeli (mulle meeldib kaneeli alati ikka rohkem kasutada, hehe!)

0,5 tl soola

2 toatemperatuuril muna

umbes 100 g suhkurt (mina lisasin umbes 70-80 g suhkurt ja ülejäänud asendasin kodus valmistatud õunamoosiga. Kuna peale läks glasuur, siis võib kogust isegi veelgi vähendada)

150 g keefiri (vabalt võib asendada maitsestamata jogurtiga, või lisada hoopis hapukoort)

Rosinaid

Kirjutasin endale paberi peale ka 120ml õli, kuid küpsetamishoos unustasin selle lisamata! Nii et ei juhtu vist midagi, kui kasutamata jääb! Muffinid jäid vaid pisut paberi külge kinni, kuid egas see söömist takista. ;) 

Glasuuri jaoks segasin potis kokku pisut (nii 50g võid), kakaod ja pisut piima. Suhkurt ei lisanud, kuna kakao oli ise juba magus. Kuumutasin ja segasin, kuni tekkis ühtlane mass. Seejärel lasin enne pealekandmist pisut jahtuda. Glasuuri võib loomulikult teha ka sulatatud šokolaadist.

Esmalt pane ahi 210 kraadi juurde soojenema. Seejärel sega ühte kaussi kokku jahu(d), küpsetuspulber, kardemon, kaneel ja sool. Teise kaussi klopi omavahel segamini munad ja suhkur. Tekkiv mass on selline kena kuldkollane. Seejärel lisa hulka keefir (või jogurt vms), õunamoos ning kui otsustas kasutada, siis ka õli. Samuti viska sisse rosinad. Järgnevalt sega kuivained ja märjad ained omavahel ettevaatlikult läbi. Ülesegamisel ei küpse muffinid õhulisteks ega kergeteks. Kui mass on kenasti ühtlane, jaota tainas muffinivormidesse ja küpseta esialgu 210 kraadi juures nii 5 minutit. Seejärel keera kuumus maha 180 peale ja lase nii 20-25 minutit küpseda, kuni muffinid muutuvad kenasti kuldseteks!

Kui soovid, kaunista šokolaadiga või söö niisama paljalt! 

Vahepeal juhtub kohe nii olema, et kõige paremad asjad juhtuvad meiega täiesti juhuslikult. Ilma mingisuguse suurema planeerimise või vaevata - ühtäkki lihtsalt ongi nii. Ja sedasi juhtus täpselt ka antud supiga. Viimase valmistamine oli tingitud ka vajadusest enne suvepuhkusele sõitmist külmkapp veel sinna seisma jäänud võimalikest riknevatest toiduainetest tühjaks teha. Nii saigi kõik kapist leiduv potti podisema pistetud ja takkapihta supiks püreestatud. Ja seda, mis välja tuli, ei oleks osanud me keegi oodata. Tõesõna, supitaldrikusse sai tõstetud üks paremaid püreesuppe, mida ma iial söönud olen. Ilma liialdamata. Ja lisaks kiirgas ka supp veel nõnda kaunilt ja kuldkollaselt!

Koguseid päris täpselt ilmselgelt kirja ei pannud ja nüüdki kriban mälusopist sobratud killukeste põhjal asja siia üles. Aga eks siin olegi tegemist sellise universaalse retseptiga, mida võib vastavalt oma soovidele ja külmkapi sisule kohandada. Aga mainiksin siiski ära, et antud supi puhul mängivad porru ja kapsa olemasolu maitse osas üsna suurt rolli. 

VAJA LÄHEB:

2 kartulit

1-2 porgandit 

1 porru (porru lehti ei kasutanud)

Tükk valgest kapsapeast (nii 200-300g)
Tükike ka suvikõrvitsat

Puljongikuubik

2-3 spl hapukoort

Jahvatatud paprikapulbrit

Vahemere ürte (kasutasin segu basiilikust, oreganost jms.)

Soola, pipart maitsestamiseks

Vett

Esmalt haki kõik komponendid väiksemateks kuubikuteks ning pista potti. Vala peale nii palju vett, et kõik koostisosad oleksid kenasti kaetud, vajadusel võib vett hiljem pisut ka juurde lisada, kui supp tundub liialt paks olevat. Pista hulka ka puljongikuubik ning lase supipõhjal keema tõusta. Lase potil kenasti podiseda, sekka võid lisada ka muid maitseaineid (või tee seda soovi korral hoopis pärast püreestamist). Kui kõik tundub piisavalt pehme olevat, püreesta supp saumiksriga. Sega hulka hapukoor ning maitsesta soola, pipraga. Maitse ja korrigeeri maitset vastavalt soovile. Ja tegelikult peakski kõik olema! 

Serveerimiseks röstisin pannil ilma õlita saiakuubikuid ja puistasin peale kuivatatud peterselli. Lihtne aga nii maitsev!

Selle aasta suvi möödus küll linnutiivul. Ilmselt läks asi nõnda juba seetõttu, et sai ise ilmatuma palju liikvel oldud, kuid midagi taolist poleks küll osanud oodata. Eks ta nii ole, et kogu aeg on kiirus, kiirus, ei muud. Möödunud aja jooksul sai kultuuri kogetud igasugustest nurkadest ning ega see toidu omagi puutumata jäänud. Palju sai ka katsetatud, kuid mingil põhjusel polnud suuremat tahtmist asjade jäädvustamisega jännata. Vahel tuleb asjadest ka puhata. Natukeseks eemale minna, et siis suure hurraaga tagasi tulla ja mõista, et ohhoo, see kõik pakub mulle jätkuvalt ilmatumalt suurt rõõmu.

Eks sügis ole ikka tavaliselt uute asjade alguseks. Ei ole vahet, kas algus on tekitatud iseenda või muuda ümbritsevate faktorite poolt, kuid juba mõtteline puhta lehe keeramine toimib omamoodi hingepuhastusena. Ja eile, kui juhtusin üle saja aasta taas Pinteresti meelevalda ja seal kõiki neid tuhandeid kauneid fotosid erinevatest roogadest nägema sattusin, tekkis hinge küll selline naljakas, kuid ülemäära õnnelik tunne, et näed, see ongi see, mis hinge päris soojaks kütab. 

Ja nüüd olengi otsustanud enda selle aasta "sügishooaja" alguse puhul tähistamiseks siia postitada ühe eriti maitsva koogi retsepti. Siiani pole ma olnud eriti suur küpsetaja, aga sel suvel sai nii mõndagi erinevate sündmuste tarbeks kokku klopitud. Kuid see mõnus kreemjas šokolaadikook troonib nüüd küll seniste küpsetiste edetabelis esikohal, kuna nõnda head kooki pole ma ilmselt väga kaua söönud. Kook pole ei liiga magus ega tundus eriliselt rammus olevat, lisaks annab marjade (siinkohal siis maasikate) mahlasus mõnusat värskust juurde. Ma tõesti ei oskaks vähemalt enda jaoks paremat kombinatsiooni välja mõelda, kui on toorjuust, šokolaad ja maasikad. 

Kaunist sügise ja kõigi uute ning vahvate asjade algust meile kõigile! 

VAJA LÄHEB:

Põhja jaoks:

Umbes 150g Digestive küpsiseid

75g võid

Antud kogusest saab kenasti ära täita 24cm koogivormi 

Täidise jaoks:

400-500 g toorjuustu (tõsta juba eelnevalt toatemperatuurile seisma, samuti munad)

2 muna

2sl suhkurt 

100g tumedat šokolaadi

100g piimašokolaadi

140ml hapukoort (ilmselt sobib ka maitsestamata jogurt)

1tl rummi (mina kasutasin tegelikult hoopis Vana Tallinnat)

Kaunistamiseks maasikaid, vaarikaid või muid marju vastavalt soovile! 

Esmalt purusta põhja jaoks küpsised ning sega eelnevalt sulatatud võiga ühtlaseks massiks. Suru segu lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele. 

Täidise jaoks sega toorjuust ja suhkur omavahel. Seejärel klopi teises kausis lahti munad ning sega need toorjuustusegule. Sulata šokolaad ning lase sel veidi jahtuda.  Lisa sulašokolaadile hapukoor ja rumm, sega omavahel ning vala see siis toorjuusutusegu hulka. Seda täidis läbi ja vala küpsisepõhjale. Aja lusikaga kenasti ühtlaselt täidis laiali ja küpseta siis 180 kraadi juures umbes 30 minutit. Lülita seejärel ahi välja ja lase koogil kinnise uksega umbes tunnike järelküpseda. Seejärel võta kook ahjust välja, lase maha jahtuda ja pane vähemalt kaheks tunniks külmkappi. Mida kauem kook muidugi külmas eelnevalt seisab, seda parem. Mingi hetk võib koogi siis ka kenasti ära kaunistada. 

Tassikese kange kohviga on see kook lihtsalt imeline! Mm...

Täna ei ole pikka juttu. Kõigest üks maitsev ning tervislik banaanijäätis, mis vihmaste jaaniilmade tõttu end mugavalt diivanile seades ja maiustades sugugi süümepiinu tundma ei pane. Jäätis võib koosneda vaid banaanidest, kuid hulka võib segada lisandeid vastavalt maitsele. Erinevatest marjadest kakaoni välja. Viimast kasutasin ka ise ning nii valmiski mõnus kergelt "šokolaadine" maiuspala. Jäätisetegemine on imelihtne ning maitse uskumatult tõetruu. Hea kasutusse võtta neil kordadel, kui banaanid juhtumisi seisma on jäänud ja juba üsna pruunilaiguliseks hakkavad muutuma. Igasuguse vaidluseta minu selle suve "turn to" magustoit! 

VAJA LÄHEB:

1 banaan sööja kohta (banaan peaks olema eriti küpse, st pruunide täppidega. Mida küpsem banaan, seda kreemjam jääb lõpptulemus)

Mina kasutasin ka 1 tl kakaod ja pisut keefiri (nii supilusika jagu)

Lõika banaan eelnevalt sektoriteks ja pista karbiga tunniks-kaheks sügavkülma seisma. Kui banaaniviilud jäävad kappi kauemaks ja külmuvad täielikult läbi, võta karp välja ja jäta mõneks ajaks enne valmistamist sulama. Kui see protsess on tehtud, lisa kõik koostisosad kokku ning sega saumiksri või blenderiga ühtlaseks kreemjaks massiks. Ei tohiks võtta rohkem kui mõned minutid ja valmis ta ongi!

Nii nämma!

Kuigi minu puhul ei ole tegemist toitu väga valiva sööjaga ning enamasti võin maitsta/süüa kõike, mis meeltele vastuvõetav tundub, ei mõista ma samas hukka ka neid, kes väga kindlameelselt päris mitmetele asjadele, mis mulle endale meeltmööda on, vastu seisavad ja neid suusissegi ei pane. Tean mitut, kellele ei maitse punapeeti või paprikat sisaldavad toidud. Mõnele ei meeldi näiteks üldsegi kala, lõhe kusjuures eelkõige. Minu vend on absoluutselt igasuguse ananassi või maisi vastu ja isa ei talu üldse basiilikut (see on võimalik, jaa, kuid eks teda annab ka natuke ära petta). Eks maitsed olegi erinevaid ja kõigile ei saagi kõik meeldida. 

Küll on mul aga õige pisut (vahel rohkem, vahel vähem) raske mõista seda, kuidas ei saa inimestele meeldida sibul. Minu jaoks on see ilmselt enamiku toitude koostise vaieldamatu baasosa, milleta seda õiget maitset kuidagi täielikult samalaadsel viisil kätte ei ole võimalik saada. Võin end tõepoolest kuulutada väga suureks sibulasõbraks, kes seda igal võimalusel kuhugi toidu sisse ikka topib.

Kuna suu hakkas ühel päeval erinevaid pirukaretsepte pidi tuhlates tohutult sibulapiruka peale vett jooksma, mõtlesin kokkukeedetud pelmeenisupi kõrvale ühe mõnusa ja pisut tervislikuma piruka valmis küpsetada. Pirukapõhjas on kasutatud täistera nisujahu ja kaerahelbeid ning täidisesse pole lisatud grammigi juustu ega koort, mis piruka rammusaks muudaksid. Kuid maitse ei kannata nende komponentide puudumise tõttu sugugi. Pirukas sai põhja sisse raputatud ürtide tõttu mõnusalt maitseküllane ja kõhtutäitev. Lisaks annab kaerahelveste ja täisterajahu kombinatsioon põhjale mõnusa krõmpsuva tekstuuri ja maitse, värv jääb ka seetõttu kena ning kuldne.

VAJA LÄHEB:

1 dl jahu (soovitatavalt täistera nisujahu, võib proovida ka mõne muu jahuga)

1 dl kaerahelbeid (mina kasutasin kiirkaerahelbeid)

80-100g võid (siinkohal sain mina 80g hakkama, kuna ei soovinud väga palju lisada, kuid kes soovib rammusamat ja pisut võisemat põhja, võib vabalt 100g lisada)

1 tl küpsetuspulbrit

1 tl soola

Santa Maria ürdisegu küüslauguga (siinkohal võid kasutada endale meelepäraseid ürte: basiilik, oregano vms.)

Vastavalt soovile sibulat, vähemalt 400g jagu, alati võib muidugi rohkem!

2 küüslauguküünt

1 sl valge veini äädikat

2 muna

2dl piima

soola, pipart, tüümiani, pisut suhkurt

Põhja jaoks sega omavahel kokku kuivaineid, lisa hulka soo ja ürdisegu aning seejärel sega näppudega omavahel läbi, kuni tekib mõnus pehme pudilaadne mass, mida saab palliks kokku suruda. Pista põhi seejärel vähemalt pooleks tunniks toidukilesse mässituna külmkappi seisma. Samal ajal puhasta ning viiluta/tükelda sibulad ning küüslauk. Kuumuta pannil õli ning lisa hulka sibul, mida tasasel tulel mõnda aega hoida (ilmselt kuskil 15-20 minutit), kuni sibul muutub mõnusalt küpseks, pehmeks ja kuld-pruuniks. Mingi hetk võid sisse visata ka küüslaugu ja lõpupoole pisut soola, pipart, tüümiani ja valge veini äädika. Lisada võib ka pisut suhkurt, nii näpuotsaga.

Põhja jaoks eelkuumuta ahi 200 kraadini ning suru külmkapis seisnud taigen vormi. Kui ahi on piisavalt kuum, küpseta taigent kuskil 10 minutit. Samal ajal vispelda omavahel muna ja piim. Siinkohal lisasin sekka taas pisut seda ürdisegu, soola ja pipart. 

Kui põhi küpsenud, tõsta välja ning lisa põhjale sibulad, seejärel vala peale muna-piima segu. Küpseta pirukat umbes 25-35 minutit, kuni pirukas on kenasti kuldpruuniks muutunud. Enne serveerimist lase õige pisut jahtuda (ise sellega sel korral hakkama kahjuks ei saanud, seega saab ka kannatamatult ootamata söönuks!;)

Minu jaoks on pannkoogid ja pühapäevad käsikäes käinud juba väga ammusest ajast saadik. Ilmselt on tegemist ühega nendest vähestest traditsioonidest, mis tänaseks päevaks meile alles on jäänud. Kuidagi niivõrd loomulik on ilma alarmita täielikult puhanuna üles ärgata, jalad teki alt välja pista ja sammud köögi poole seada, kus pere meespea usinalt pliidi ääres pannkooke valmis vorbib. Ja taolise lõhna peale köögilaua taga, aurav soe kohvitass sõrmede vahel, tasapisi unedemaalt viimaseid pilte üles korjates ja reaalsusesse naastes, paneb mind ei muu kui omamoodi täiuse peale mõtlema. Üks nendest imearmsatest asjadest, mille peale kasvõi viivuks mõtlemine igasugused hallid pilved taevast minema pühib.

Kuigi meie peres on meie isa omamoodi pannkoogimeistriks kuulutatud, siis vahel saan ka mina pliidi ääres enda "oskusi" proovile panna. Viimastel kordadel olengi katsetanud meie jaoks pisut ebatraditsiooniliste pannkookidega, kuna need ei ole sugugi need tavalised ülepanni koogid ja eks nad ole ka õige natuke tervislikumad, koosnedes lisaks palju väiksemale jahukogusele ka banaanidest ja jogurtist. Nüüdseks olen neid teinud kahte moodi: ühel korral tavalise valge nisujahuga ja teisel täistera nisujahuga. Siinkohal ütleksin, et mulle passiks maitse poolest kuldse kesktee valimine, kuna, nagu Alari Kivisaar ühel hommikul raadioeetris tervislikust ja vähem tervislikust toidust rääkides ära märkis - üks maitseb hästi ja teine maitseb tervislikult. Kuna mina sooviksin saada nii üht kui teist, siis tulebki siin omad kompromissid teha.

Retsepti leidsin siit toredast blogist. Pildi sain kiiresti klõpsitud esimesel korral, mil kahtlustasin pisut küpsetuspublri hulka ja ilmselt kasutasin seda õige pisut vähem kui tarvis oleks olnud, mistõttu pannkoogid väga õhulised ja ameerikalikud just ei tulnud. Teisel korral tegin kõige aga täpselt nii nagu vaja ja pannkoogid kerkisid kenasti kõrgeteks ja õhulisteks. Siinkohal kordaksingi originaalretsepti kirjutaja sõnu, et koguseid tuleks täpselt järgida, sest iga muudatus nendes kutsub esile ka muudatused lõpptulemuses. Kuid olen kindel, et viimane juhtub vaid pannkookide välimusega, sest maitse peaks tulema ikkagi pannkookidele omaselt kodune ja imehea!

VAJA LÄHEB:

167 g jahu (nagu eelpool mainitud, võib kasutada nii tavalist kui täisterajahu)

1/4 tl soola

2 tl küpsetuspulbrit

1 tl kaneeli

1 suurem muna

240ml piima

1 suurem juba üsna küpse banaan

1 sl suhkurt 

63 g maitsestamata jogurtit (siinkohal sobib ükskõik, milline jogurt väga hästi)

1 tl vanilliekstrakti (sobib ka vanillisuhkur)

Esmalt sega suuremasse kaussi kokku jahu, sool, küpsetuspulber ja kaneel. Teises keskmise suurusega kausis sega/vispelda kokku muna, piim ja banaan (banaani võid eelnevalt kahvliga puruks teha), seejärel lisa hulka ka suhkur ja jogurt ning sega kuni mingeid suuremaid tükke sisse ei ole jäänud. Viimaks lisa hulka vanilliekstrakt. 

Moodusta kuivainete kausi keskele ring ja vala sinna "märjad" koostisosad. Sega väga õrnalt ja rahulikult, kuni kõik on omavahel kenasti segunenud. Siinkohal tuleks märkida, et ei tohiks väga usinalt ja kiiresti segada, kuna ülesegades jäävad pannkoogid üsna jäigad ja mitte õhulised. 

Kuumuta pannil õli keskmise temperatuurini ja lisa mõne suurema lusika või väiksema kulbiga sobiva suurusega tainajaod pannile. Lase küpseda, kuni pannkoogiääred muutuvad kuivemaks ja pannkookidele tekivad õrnad mullikesed, nii minuti-kaks. Pööra pannkook ümber ja küpseta, kuni pannkook tundub valmis olevat. Ja nii lihtne ongi! 

Ilmselt ei pea mainima, et maitsevad parimana soojalt ja koheselt pärast valmistamist, kuid vaevalt neid kauemaks jätkub! ;) 

Eestlasena olen taolise kevadega, mis antud hetkel aknast välja vaadates üsna ära harjunud. Leppinud ka sellega, kuidas ühtäkki lausa kuumavõitu ilmadest ning mõnusast tundest, mis kevade tulekuga paratamatult kaasas käib, tekkinud elevus tasapisi mandub, kui ilm ootamatult taas normaalseks tagasi tõmbub. Sest tegelikult ei võikski ju asi kuidagi teisiti vist olla, kui et maikuus mantliga ringi veel peab jalutama, sall tihkelt ümber kaela keritud ja käed sügavale taskusse pistetud, et külm ligi ei pääseks.

Ja kuigi endal on taolises normaalsuses üsna tavapärane elada, muudab teiste, kes pärit pisut lõunapoolsematest riikidest ja tavaliselt maikuuga peaaegu et suvi juba kätte jõuab, reaktsioon meie "kevadele" iga taoliselt mööduva argipäeva tükkmaad lõbusamaks. Õige pisut hakkab kahju ka, kuid kõik ei saagi kogu aeg lust ja lillepidu olla. Eks "elu" õpeta. ;p

Kuigi kevad ei taha enda soojusega kuidagi viimaks kohale jõuda, olen mõtetes end siiski ammuilma õigele lainele seadistanud. Ja kuigi olen püüdnud toidulauda aastaringselt üsna kerge ja tervislikkuse poole küündivana hoida, on nüüd elevus kogu selle värvikülluse üle, mis eesootavatel kuudel lauale peaks jõudma, ilmatumalt suur. Sellest kõigest inspireerituna teile siia üks minu viimase aja lemmikuid: värvidest ja tervislikkusest pakatav soe tuunikala-kinoa salat. Kiire ja lihtne valmistada!

Kinoa on meile üsna võõras ning eks minagi olen antud komponendiga alles sina peale saamas. Esmapilgul tundub tegemist olevat üsna maitsetu ja väärtusetu toiduainega, kuid tegelikult on lihtsa pealispinna all peidus tõeline tervisepomm. Proteiinirikas ning igati kasulik. Enne keetmist tuleks kinoad vee all käte vahel hõõrudes pesta ning keetmiseks mõeldud vahekord on igati lihtne: 1 osa kinoad, 2 osa vett. Kõige kergem, kui muud pole käepärast võtta, on kasutada mõõtevahendina tavalist klaasi. Keeta tuleks keskeltläbi 15 minutit, kuid vaadata võib ka pakendil olevat õpetust, ehk erineb pisut. 

Kirja pandud kogustest peaks jätkuma üks suurem ports salatit. Kõiki komponente võib tegelikult julgelt lisada käe ning maitse järgi, kogused nii väga suurt rolli minu arvates ei mängi. Lõpus maitsta ning vastavalt siis komponente juurde panna või maitsestada. Köögiviljade poole pealt võib salatisse pista tõesti kõike. Mina eelistan ise kooslust värskest tomatist-kurgist, mis hamba all kenasti krõmpsusks, ning keedetud köögiviljadest. 

VAJA LÄHEB:

~60g kinoad (keetmata)

50-60 g tuunikala vees 

1 pisem tomat 

Pisut kurki

~50-100g keedetud köögivilju (kasutasin külmutatud köögiviljade segu, mis tegelikult mõeldud wok-roogade tegemiseks)

~50g maitsestamata jogurtit 

Soola, pipart

Keeda valmis kinoa (mina keetsin juba koos köögiviljadega, et kinoa maitset juurde saaks, kuid võid ka täiesti eraldi keeta). Haki vastavalt maitsele kuubikuteks kurk ja tomat. Kui kinoa valmis, sega sisse kurk ja tomat, tuunikala ning jogurt. Maitsesta soola ja pipraga, kui soovid, lisa juurde muid maitseaineid. Ongi kõik! Ja üle jääb vaid nautida! :)

Vahepeal maitsevad need traditsioonilisemad asjad lihtsalt kõige paremini. Kuidagi nõnda koduselt ja soojalt, just kui viies mingisse kindlasse momenti, mis nostalgiaudusse on mattunud ja enda käed õrnalt ümber seob. Ühel õhtupoolikul hakkaski mind taoliselt kummitama idee mõnusalt soojast kapsapirukast. Sellest päris õigest, mis ikka üsna kohupiimasele põhjale on küpsetatud (kunagi küpsetasin midagi taolist). Mmm...Ja sedasi jätkusid mõttetalgud pirukateemal üsna mitu päeva, kuni viimaks ahju sooja panin ja küpsetamisega peale hakkasin.

Kuna siinpool lahte seda õiget teralist kohupiima väga lihtsalt leida ei ole (lähim võimalus on teisel pool linna asuv Eesti pood, kus ühe paki eest pea kolmekordset hinda küsitakse) otsustasin kapi sisu silmitsedes katsetada pirukat kartuli-muretaigna põhjale. Viimast olen pirukapõhjana kasutanud päris tihti ning tegemist on ääretult mõnusa alternatiiviga traditsioonilisele mure-, leht- või pärmitaigna põhjale. Annab pirukale juurde maitsva kergelt värskete pruunistatud kartulite hõngu. Sobib imehästi kergelt magusavõitu kapsa ning pirukaga, mis täidisena pirukapinnal troonivad. 

Kogustest peaks jätkuma suurema plaaditäie piruka jaoks.

VAJA LÄHEB:

Põhi:

Umbes 200g nisujahu

150g võid

200-250g keedetud kartulit

2 sl külma vett

0,5tl soola

Täidis:

Oliiviõli

1-2 sibulat (minu puhul on ilmselt nii, et mida rohkem, seda uhkem!)

2 küüslauguküünt

Umbes 1-1,5 kg kapsast

3 suuremat porgandit

100-150ml vett

Soola, musta pipart

200 ml piima või koort (mina kasutasin siin müüdavat 7% koort)

1 muna

Esmalt tee valmis põhi. Selleks sega jahu ja pool teelusikat soola, lisa riivitud mahajahtunud keedukartul ning või (võid eelnevalt tükkideks lõigata, siis lihtsam omavahel segada). Taina võid näppude vahel ühtlaseks massiks vormida või soovi korral köögikombainis segada. Lisa juurde vesi ning suru tainas käte vahel palliks, seejärel pista see toidukilesse mässituna vähemalt pooleks tunniks külmkappi seisma.

Samal ajal võid valmistada täidise. Eeltööna puhasta ja haki sibul ja küüslauk, riivi porgand ja lõika peenemateks viiludeks/tükkideks kapsas. Võta kas paksema põhjaga suurem pott või kui juhtub käepärast olema vokkpann ning kuumuta selles õli. Lisa esmalt hakitud sibulad, prae umbes minutijagu ja seejärel lisa hulka ka küüslauk. Seejärel lisa hulka riivitud porgand ja kapsas. Prae aeg-ajalt segades umbes 15-20 minutit, kuni mass on kergelt kuldse jume külge saanud. Seejärel vala peale vesi, lisa hulka soola ja pipart ning kata pott või pann kaanega. Hauta keskmisel kuumusel umbes veerand tundi, kuni on näha, et kapsas on muutumas pehmemaks.

Samal ajal võid valmis segada piima/koore-munasegu.

Kui eeltöö tehtud ja täidis valmis, võta külmkapist tainas ning suru see ühtlase kihina käte abil küpsetuspaberiga kaetud küpsetuspannile. Seejärel vala peale täidis ja jaota see samuti ühtlaselt laiali. Seejärel vala peale piima/koore-munasegu ning pista ahju. Küpseta 200 kraadi juures umbes 30-35 minutit, vajadusel pisut kauem, kuni pirukas on muutunud mõnusalt kuldpruuniks.

Soovi korral võid põhja 10 minutit ka eelküpsetada. Selleks tee kindlasti siis eelnevalt põhja sisse kahvliga mõned torked.

Enne söömist lase pirukal pisut maha jahtuda ja taheneda. Seejärel lase heal maitsta! :)

Esmalt puhasta ning haki peeneks sibul ja küüslauk, sama tee porgandiga, mille võid peeneks riivida. Seejärel pruunista neid mõned minutid pannil, samal ajal keeda valmis vesi (kõige lihtsam on seda teha veekeetjaga). Lisa potti umbes pool liitrit vett, sibul, porgand, küüslauk, puljongikuubikud, paprikapulber ning tüümian ja basiilik. Lase umbes 7 minutit keeda, seejärel pane potti purustatud tomatid, oad ja vastavalt soovile ülejäänud vesi. Vett võib alati hiljem veel juurde lisada. Maitsesta soola ja pipraga, vajadusel lisa maitsete tasakaalustamiseks hulka ka pisut suhkurt, nii pisema teelusika jagu. Lase supil podiseda, kuni see on saavutanud sinu jaoks õige konsistentsi ja maitse. Seejärel lihtsalt naudi! 

Olen vist ilmselt üks kõige suuremaid tatrasõpru üldse. Sellest ajast saati, kui olen avastanud erinevaid mooduseid, kuidas tatart pisut vaheldusrikkamaks muuta, lisades rohkelt erinevaid köögivilju, ürte ning maitseaineid, maitseks kodujuustu või jogurtit, söön seda nädalas ilmselt rohkem kui vaid korra. Kunagi ammu-ammu kunagi nägin kuskil (ilmselt oli tegemist kellegi Tumblr'i või Pinterestiga), kuidas keegi oli valmistanud tatrast lausa müslit. Kuna tatart kuivainete kapis jätkuks ilmselt veel üle lahe pesitsemiseks kolmandakski semestriks, otsustasin improviseerida ning müsli ka ise valmis küpsetada.

Koguste ning lisandite osas on kõigil muidugi oma vaba voli. Lisasin tatrale hulka pisut kaerahelbeid, et lõpptulemus kenasti krõmpsuv jääks, ja maitsemeeltele mängimiseks õige pisut ka pähkleid, seemneid ja rosinaid. Viimistlemiseks hulka kaneeli, pisut kakaod ja vanillisuhkurt ja võibki mõnus kuid sealjuures tervislik maiustamine juba hommikul pihta hakata. Siiani olen müslit söönud koos naturaalse jogurti, värskete banaaniviilude ja natukese kaneeliga. Mahe ja maitsev ühteaegu, lisaks täidab kõhtu ka õige hästi. Täpselt see, mida mina isiklikult oma päeva kõige tähtsamast einest ootan! :) 

Kuna nüüdseks olen müslitegu katsetanud kahel korral, on kogused varieerunud seinast seina. Kuna siinkohal tatra või kaerahelveste hulk lõpptulemusele väga suurt mõju ei avalda, panen kirja ligilähedased kogused sellele, mida muidu silmaga mõõtsin. 

VAJA LÄHEB:

~200g tatart (mina kasutasin ikka seda traditsioonilist ehk röstitud pruuni värvi tatart, mida meil igas poes saadaval on)

Käe järgi kaerahelbeid (võib ikka julgelt lisada, annab krõbedama lõpptulemuse)

2 munavalget

Pisut suhkurt munavalgete vahustamiseks 

Lisandeid (kuivatatud marju, pähkleid, seemneid jne)

1 tl vanillisuhkurt

2 tl kakaod

1tl kaneeli 

Soovi korral pisut mett

Esmalt panin külma vette ligunema tatra. Esimesel korral jätsin tatra kaussi päris mitmeks tunniks, nüüd aga piirdusin umbes tunniajase leotamisega (ilmselt kuldne kesktee pisut üle tunni aja, nii 1,5h) ja lõpptulemus jäi tunduvalt krõbedam. Kui tatar leotatud, kurna sõelaga ning lase pisut seista. Samal ajal vahusta üsna tugevaks vahuks munavalged koos suhkruga. Sega omavahel tatar, kaerahelbed, munavalge, lisandid, vanillisuhkur, kakao ja kaneel (kui kasutad mett, lisa ka see). Laota tekkinud mass ühtlase ning üsna õhukese kihina üle küpsetuspaberiga kaetud panni ja pista ahju. Küpseta müslit 180 kraadi juures nii 25-30 minutit, aeg-ajalt segades, et müsli ühtlaselt krõbedaks muutuks. Ahjust välja võttes peaks müsli pisut krõbedamaks muutuma, lase maha jahtuda ja hoiusta õhukindlasse anumasse. Järgmisel päeval võib müsli küll natuke juba pehmem olla, kuid nauditav on see kõigest hoolimata!

Olen vist nüüdseks juba tuhandeid kordi maininud seda, kui väga mulle meeldivad värvid taldrikul. Ja kui lihtne ning samas maagiline on seda kõike luua, lisades hulka õiges koguses rohelist. Või kollast, või punast. Või kõike korraga...eks! Õige pisut vähem olen rääkinud aga enda äkitselt tuhast tõusnud ning tekkinud sidemest seentega. Kuigi pean tunnistama, et purki pandud metsaseeni, mida nii paljud minu tutvusringkonnast lausa jumaldavad, ma kohe sugugi ummisjalu enda kätte haarama ei torma, aga kukeseente ja tavaliste šampinjonidega olen juba päris heaks sõbraks saanud. 

Üsna sama lugu oli mul rooskapsastega. Kuigi nad on vähemalt minu silmades maailma kõige armsamad ja ilmselt ka kõige efektsemad köögiviljad, ei tahtnud ma neid hea meelega süüa. Ilmselt oli süüdi minu teadmatus, kuidas neid valmistada sedasi, et see õrn kibe maitse neilt juurest kaoks. Seni eksisteerinud lünk kadus aga momendil, kui ostsin kohalikust marketist suure kotitäie külmutatud (siiani pole värskeid märganud) rooskapsaid ja neid siis suure tuhinaga keetma hakkasin. Mõrudast või kibedast maitsest polnud enam jälgegi. Ja sellest ajast peale on nad minu suured lemmikud. Õigesti keetes jäävad mõnusalt krõmpsuks ja maitsevad isegi täitsa kapsa moodi. Ja see nunnufaktor säilib ka!

Mõni aeg tagasi Kodukokkade lehel ringi luurates jäi aga silma see kooslus, kus ühte patta oli kokku pandud nii seened, rooskapsad kui minu suur lemmik sibul. Kohendasin retsepti õige pisut selle järgi, mis kapis tol hetkel saadaval oli ja nüüd on antud "roog" üks minu hetke lemmikasju, mida süüa. Sobib ilmselt nii eraldisesiva kergema palana kui mõne toekama roa kõrvale. 

VAJA LÄHEB:

Vastavalt soovile rooskapsaid (nii 300-400 g paarile sööjale on ilmselt hea. Ühele inimesele valmistades piisab ma usun 4-5 rooskapsast)

1 sibul

100-200 g seeni (šampinjonid sobivad siia ideaalselt, nii värsked kui konserveeritud)

Pisut sojakastet

Kuivatatud tüümiani

Pipart

Kui kasutad külmutatud rooskapsaid, nagu mina seda tegin, võid neid paar minutit eelnevalt keeta. Kuid esmalt puhasta ja haki sibul ning prae kuni see muutub klaasjaks. Seejärel lisa hulka seened. Kuumuta mõned minutid, raputa peale pisut tüümiani ja pipart. Viimasena lisa hulka pooleks lõigatud rooskapsad ning oota, kuni kapsad saavad mõnusa kuldse jume. Seejärel lisa hulka pisut sojakastet (nii 1-2 supilusikat, tunde järgi), kuumuta veel paar minutit. Ja ongi valmis!