Inglise keeles on kombeks taoliste pikaajaliste pausidele järele öelda "long time, no see" ning nüüd tundus see ka siinkohal eriti paslik olevat. Vahepeal on kuidagi nii, et kiiretel hetkedel kipub see aeg lausa eriti hoogsalt läbi sõrmede vajuma, mistõttu muudeks, võib-olla ehk antud hetkel vähemtähtsamateks, asjadeks aega ei leiagi. Eks ta nii ole, et kui suur koolitöö tegemine või õigemini selle lõpusirgel sammumine eeldab suure osa päevast arvuti taga veetmist, siis muul ajal tahab kogu keha ja vaim sellest riistapuust eriti kaugele hoiduda. Ja nii olengi vabaks jäänud hetki veetnud õues imeilusat kevadet nautides, sealjuures muidugi vahel ka nina köögiukse vahelt sisse pistnud. 

Kuid kui ma eile lõunaks tänase postituse põhitegelast tomatise kala kõrvale krõmpsuvalt mälusin, tabasin end pidevalt mõttelt, et no see on küll midagi, mida hirmsasti jagada tahtsin! Tuligi nüüd käed taskust välja võtta, klaviatuurile asetada ja kribama kukkuda. Mul ei ole olnud varasemaid kogemusi toore suvikõrvitsa söömisega - tundus teine kuidagi nõnda kummaline mulle olevat. Kuid eile võtsin end viimaks kätte ja katsetasin ära. Segasin kokku suvikõrvitsa, porgandi, õunalaastud ning röstitud kikerherned, peale kallasin mõnusa küüslauguse (ikka korralikult küüslauguse, hehe!) kastme, millele järgnes korralik nomnom hetk. Ilmselt on see salat minu selle suve grillikõrvane maiuspala, mida tihti kasutama hakkan. No tõesti oli hea! 

Salat ise peaks toitma kaks inimest, muu toidu kõrvale peaks jätkuma vähemalt neljale. 

VAJA LÄHEB:

1 keskmine suvikõrvits

2-3 porgandit

0,5-1 õun (soovitatavalt kergelt magus-hapu, ise kasutasin rohelist Golden'i õuna)

1 purk kikerherneid

Soola, sõrmeotsaga tšillihelbeid (sobib ka tšillimaitseine), 1/2 tl köömneid, pisut õli

Kastme tegin tunde järgi, segades saumiksriga kokku nii 1/3 ühest kurgist, 3-4 kuhjaga supilusikat maitsestamata jogurtit, 2 suuremat küüslauguküünt, pisut soola ja sidrunipipart. Kes küüslauku väga ei armasta, võib vabalt vähem kasutada või sootuks välja jätta. Kaste tuleb mõnus ja värske sellest hoolimata!

Koori esmalt suvikõrvits ja porgandid Mina kasutasin mõnusate ribade jaoks vahvat abilist (midagi sarnast leiad siit), mille kunagi Kaubamaja kodumaailmast ostsin. Võib vabalt ka noaga oma suva järgi peeneks hakkida. Sega suvikõrvitsa-, õuna- ja porgandiribad omavahel ja jäta seisma. 

Kikerherneid võid röstida soovi korral ka ahjus, kuid ideaalselt saab asjaga hakkama ka pannil. Kuumuta pisut õli, vala sinna eelnevalt pestud ja nõrutatud kikerherned. Lisa sekka maitseained ja köömned ning aeg-ajalt liigutades prae, kuni kikerherned saavad kena kuldse jume. 

Ei soovita salatit eelnevalt kokku segada, vaid komponendid - salatiosa, kikerherned ning kaste - eraldi serveerida ning alles söömisel ühte kokku panna. Siis jääb salat kena, värske ja krõmps! 

Vahepeal juhtub kohe nii olema, et kõige paremad asjad juhtuvad meiega täiesti juhuslikult. Ilma mingisuguse suurema planeerimise või vaevata - ühtäkki lihtsalt ongi nii. Ja sedasi juhtus täpselt ka antud supiga. Viimase valmistamine oli tingitud ka vajadusest enne suvepuhkusele sõitmist külmkapp veel sinna seisma jäänud võimalikest riknevatest toiduainetest tühjaks teha. Nii saigi kõik kapist leiduv potti podisema pistetud ja takkapihta supiks püreestatud. Ja seda, mis välja tuli, ei oleks osanud me keegi oodata. Tõesõna, supitaldrikusse sai tõstetud üks paremaid püreesuppe, mida ma iial söönud olen. Ilma liialdamata. Ja lisaks kiirgas ka supp veel nõnda kaunilt ja kuldkollaselt!

Koguseid päris täpselt ilmselgelt kirja ei pannud ja nüüdki kriban mälusopist sobratud killukeste põhjal asja siia üles. Aga eks siin olegi tegemist sellise universaalse retseptiga, mida võib vastavalt oma soovidele ja külmkapi sisule kohandada. Aga mainiksin siiski ära, et antud supi puhul mängivad porru ja kapsa olemasolu maitse osas üsna suurt rolli. 

VAJA LÄHEB:

2 kartulit

1-2 porgandit 

1 porru (porru lehti ei kasutanud)

Tükk valgest kapsapeast (nii 200-300g)
Tükike ka suvikõrvitsat

Puljongikuubik

2-3 spl hapukoort

Jahvatatud paprikapulbrit

Vahemere ürte (kasutasin segu basiilikust, oreganost jms.)

Soola, pipart maitsestamiseks

Vett

Esmalt haki kõik komponendid väiksemateks kuubikuteks ning pista potti. Vala peale nii palju vett, et kõik koostisosad oleksid kenasti kaetud, vajadusel võib vett hiljem pisut ka juurde lisada, kui supp tundub liialt paks olevat. Pista hulka ka puljongikuubik ning lase supipõhjal keema tõusta. Lase potil kenasti podiseda, sekka võid lisada ka muid maitseaineid (või tee seda soovi korral hoopis pärast püreestamist). Kui kõik tundub piisavalt pehme olevat, püreesta supp saumiksriga. Sega hulka hapukoor ning maitsesta soola, pipraga. Maitse ja korrigeeri maitset vastavalt soovile. Ja tegelikult peakski kõik olema! 

Serveerimiseks röstisin pannil ilma õlita saiakuubikuid ja puistasin peale kuivatatud peterselli. Lihtne aga nii maitsev!

Vahepeal maitsevad need traditsioonilisemad asjad lihtsalt kõige paremini. Kuidagi nõnda koduselt ja soojalt, just kui viies mingisse kindlasse momenti, mis nostalgiaudusse on mattunud ja enda käed õrnalt ümber seob. Ühel õhtupoolikul hakkaski mind taoliselt kummitama idee mõnusalt soojast kapsapirukast. Sellest päris õigest, mis ikka üsna kohupiimasele põhjale on küpsetatud (kunagi küpsetasin midagi taolist). Mmm...Ja sedasi jätkusid mõttetalgud pirukateemal üsna mitu päeva, kuni viimaks ahju sooja panin ja küpsetamisega peale hakkasin.

Kuna siinpool lahte seda õiget teralist kohupiima väga lihtsalt leida ei ole (lähim võimalus on teisel pool linna asuv Eesti pood, kus ühe paki eest pea kolmekordset hinda küsitakse) otsustasin kapi sisu silmitsedes katsetada pirukat kartuli-muretaigna põhjale. Viimast olen pirukapõhjana kasutanud päris tihti ning tegemist on ääretult mõnusa alternatiiviga traditsioonilisele mure-, leht- või pärmitaigna põhjale. Annab pirukale juurde maitsva kergelt värskete pruunistatud kartulite hõngu. Sobib imehästi kergelt magusavõitu kapsa ning pirukaga, mis täidisena pirukapinnal troonivad. 

Kogustest peaks jätkuma suurema plaaditäie piruka jaoks.

VAJA LÄHEB:

Põhi:

Umbes 200g nisujahu

150g võid

200-250g keedetud kartulit

2 sl külma vett

0,5tl soola

Täidis:

Oliiviõli

1-2 sibulat (minu puhul on ilmselt nii, et mida rohkem, seda uhkem!)

2 küüslauguküünt

Umbes 1-1,5 kg kapsast

3 suuremat porgandit

100-150ml vett

Soola, musta pipart

200 ml piima või koort (mina kasutasin siin müüdavat 7% koort)

1 muna

Esmalt tee valmis põhi. Selleks sega jahu ja pool teelusikat soola, lisa riivitud mahajahtunud keedukartul ning või (võid eelnevalt tükkideks lõigata, siis lihtsam omavahel segada). Taina võid näppude vahel ühtlaseks massiks vormida või soovi korral köögikombainis segada. Lisa juurde vesi ning suru tainas käte vahel palliks, seejärel pista see toidukilesse mässituna vähemalt pooleks tunniks külmkappi seisma.

Samal ajal võid valmistada täidise. Eeltööna puhasta ja haki sibul ja küüslauk, riivi porgand ja lõika peenemateks viiludeks/tükkideks kapsas. Võta kas paksema põhjaga suurem pott või kui juhtub käepärast olema vokkpann ning kuumuta selles õli. Lisa esmalt hakitud sibulad, prae umbes minutijagu ja seejärel lisa hulka ka küüslauk. Seejärel lisa hulka riivitud porgand ja kapsas. Prae aeg-ajalt segades umbes 15-20 minutit, kuni mass on kergelt kuldse jume külge saanud. Seejärel vala peale vesi, lisa hulka soola ja pipart ning kata pott või pann kaanega. Hauta keskmisel kuumusel umbes veerand tundi, kuni on näha, et kapsas on muutumas pehmemaks.

Samal ajal võid valmis segada piima/koore-munasegu.

Kui eeltöö tehtud ja täidis valmis, võta külmkapist tainas ning suru see ühtlase kihina käte abil küpsetuspaberiga kaetud küpsetuspannile. Seejärel vala peale täidis ja jaota see samuti ühtlaselt laiali. Seejärel vala peale piima/koore-munasegu ning pista ahju. Küpseta 200 kraadi juures umbes 30-35 minutit, vajadusel pisut kauem, kuni pirukas on muutunud mõnusalt kuldpruuniks.

Soovi korral võid põhja 10 minutit ka eelküpsetada. Selleks tee kindlasti siis eelnevalt põhja sisse kahvliga mõned torked.

Enne söömist lase pirukal pisut maha jahtuda ja taheneda. Seejärel lase heal maitsta! :)

Kui enamus inimesi ilmselt marja- ning puuviljade hooaja tipphetkedel moositegemisest leili lähevad, siis viimastel aastatel on mul kombeks just vahetult enne jõule potid tulele seada ja vaaritamisega algust teha. Omamoodi alles lapsekingades traditsiooniks ongi juba saanud üsna varakult retseptides tuhlamine ning millegi põneva otsimine, mis võib-olla õige pisut rohkem silma paistaks või tavapärasest erilisem näib. Ja kõige vahvam osa mu enda jaoks, olenemata sellest, et olen käelise tegevuse poole pealt suurelt jaolt ikka üsna andetu, on purkide kallal nokitsemine. Sel korral olen iseenda üle aga eriti uhke, kuna ootamatult tulid moosipotsikud välja kuidagi eriti armsad ja südamelähedased. Ja sedasi oli neid kingikotti pista ühtaegu nii suur rõõm kui ka õige pisut kahju, kuna endale jäid mälestuseks vaid pisike kogus proovimiseks ning mõned fotod. Kuid võin vaid loota, et ehk tekkis kingisaajatele südamesse pisike rõõmusäde, mis sisemuse soojusega täitis. 

Sel korral tegin katsetusi kahte tüüpi moosidega, mis köögi mõnusalt magusate ja vürtsikate lõhnade ning imeilusate säravate värvidega täitsid. Pottides podisesid suvikõrvitsamoos mõnusalt hapuka sidruni ja ingverilisandiga ja päikseliselt magus porgandimarmelaad. Isiklikuks lemmikuks sai vaieldamatult suvikõrvitsamoos, mis maitses ühteaegu magusa, hapukana kui vürtsikana nii tükikese sealiha peal kui pannkoogile laiali määrituna. Silmagi pilgutamata võin öelda, et see oli minu eelmise aasta parim leid! Ja ei ole üldse imestunud, et see ka toidublogide maailmas eriliselt popp oli! 

Vaaritamisel üritasin midagi vahepealsed kokku panna sellest ja sellest vahvast retseptist. 

0,8-1 kg suvikõrvitsatükke (mida kollasem on suvikõrvits, seda kollasem jääb ka moos :) )

2-3 sidruni mahl ja koor (siinkohal tuleks igaühel sidrunimahla kogust vastavalt oma maitsele reguleerida. Kellele sidruni hapukus meeltmööda, võib julgelt seda sisse pigistada)

~4-5 cm jupp ingverit (värske ja riivitud)

400g (moosi)suhkurt

1 dl vett

Kuna kasutasin üsna pisikesi ja värskeid suvikõrvitsaid, ei koorinud ma neid eelnevalt. Kel soovi või kui suvikõrvits on suur ja selle koor tundub olevat vana või üsna paks, võib suvikõrvitsad enne tükeldamist koorida, samuti suuremate suvikõrvitsate puhul tuleks eemaldada seemneosa. Pane suvikõrvitsatükid koos veega, ingveriga, sidrunimahla -ja koorega potti. Sidrunit tuleks enne koore riivimist kindlasti korralikult pesta. Lase keema minna ning vaiksel tulel podiseda, kuni tükid on pehmed. Seejärel püreesta ühtlase konsistensi saamiseks kõik saumiksriga. Pane pott tagasi tulele, lisa hulka suhkur ja lase veel nii 10-15 minutit podiseda, kuni moos tundub piisavalt kleepjas ja mõnusa paksusega olevat. 

Vala moos steriliseeritud purkidesse ja kaaneta. Säilita jahedas. 

To find the universal elements enough; to find the air and the water exhilarating; to be refreshed by a morning walk or and evening saunter...to be thrilled by the stars at night; to be elated over a bird's nest or a wildflower in spring - these are some of the rewards of the simple life. 

- John Burroughs

Lihtsuses peitub jätkuvalt meie maise elu võlu, igas mõttes.

Mõnusalt magusa varjundiga imemaitsvad porgandikotletid, mille kuldkollane värvus taldriku omamoodi elama paneb ja mille maitse suu märkamatult naeratuseks venitab. Ja kui lisada värvigammasse kerge tervislikkuse alatoon, siis segunevad kõik värvid tasapisi ühtlaseks massiks, mis hiljem meile tasakesti sosistades aitäh ütleb. 

Retsept on pärit siit blogist. 

VAJA LÄHEB:

500g porgandeid

1 sibul (mina kasutasin punast)

300-400g hakkliha (soovitatavalt kanahakkliha, kuid kui kasutate muud, siis tuleks tainasse kindlasti lisada ka 1 muna, et kõik komponendid kenasti ühtse massina kokku hoiaksid)

2 spl täisterajahu (mina kasutasin 1spl tavalist nisujahu ja 1spl rukkijahu)

Vürtsisõbrad võivad sisse visata ka tšillihelbeid, kuid ka ilma jäävad täiesti suurepärased

Soola, pipart

Antud kotlettide valmistamine on lausa naeruväärselt lihtne ning ei võta üleüldse kaua aega. Ideaalne kiiremateks aegadeks, mil köögis möllamiseks jaksu just väga palju ei jätku, ajast endast rääkimata. Esmalt koori ning riivi peene riiviga porgandid. Sega need kokku hakkliha ja jahuga. Kui kasutasid mõnda teist tüüpi hakkliha, mitte kanast valmistatud, siis lisa hulka ka 1 muna. Maitsesta soola ja pipraga. Vooli tainas käte vahel sobivateks pallikesteks ning prae kotletid madalal kuumusel kuldpruuniks, neid õige pisut ka kaane all hautades, et porgand kenasti läbi küpseks. 

Originaalretsept, mille võtsin enda retsepti kokku pandes ja kohaldades aluseks, on pärit SIIT.

VAJA LÄHEB:

2 spl õli (soovitatavalt oliivi- või seesamiõli, kuid sobib tegemiseks ka tavaline toiduõli)

300-400 g kana- või broilerifileed

1 punane sibul

2 küüslauguküünt

1 punane ja 1 kollane paprika

1 porgand

Pöidlasuurune tükk ingverit

400ml kookospiima

1tl punast karripastat (kellele meeldib tõsiselt tuline toit, võib seda ka 2 tl lisada, samuti tuleks tähele panna, et erinevad karripastad on erineva tugevusega, seega pigem enne vähem panna ning hiljem vajadusel juurde lisada)

1 tl maisitärklist

1-2 tl kalakastet, võib vabalt asendada ka sojakastmega

1 tl koriandrit (ise kasutasin kuivatatud versiooni)

Soola, suhkurt, pipart

1 laimi mahl

1-1,5tl peeneks hakitud pähkleid (neid viskasin katsetuseks sisse ning jäi mulje, nagu oleksid need justkui ära sulanud!)

Esmalt soovitan ära puhastada ja valmis hakkida kõik antud tööd nõudvad koostisosad, muudab hilisema osa palju lihtsamaks. Paprikast ja porgandist lõika suurpärased ning üsna peened viilud, küüslauk ja ingver haki peeneks, sibul ning samuti kana keskmise suurusega kuubikuteks. Kui hakkimistöö on tehtud, kuumuta pannil või (paksupõhjalises) potis (mina tegin potis, mugavam hiljem kõik kokku segada) õli ning viska esmalt sisse sibul ja küüslauk, kuumuta veidi ning seejärel lisa hulka kana. Mõned minutid hiljem lisa hulka ka paprika, porgand ja kõige viimasena ingver. Sel ajal, kui kana koos juurviljadega pisut pruunistub, sega eraldi kausis kokku kookospiim, karripasta, maisitärklis, kala-või sojakaste ning maitsesta see koriandri, soola, suhkru ja pipraga. Kui kana on kenasti pruunistunud või tundub piisavalt küpse olevat, kalla kaussi segatud kaste potti. Sega kõik omavahel kenasti segamini, kuumuta natuke ning pigista juurde ühe laimi mahl. Lase kastmel umbes minut aega keeda, maitse ning vajadusel lisa juurde maitseaineid (siin pean just suhkurt silmas, kuna lisasin isegi 1tl suhkrut, mis ajas maitse ideaalselt tasakaalu!). 

Täna serveerisin kõrvale pruuni riisi. Ideaalselt sobiks muidugi juurde jasmiini- või kookosriis. Samuti peaksin ka ära mainima, et täna tegin kastme kookospiima lahjema versiooniga, järgmisel korral katsetan kindlasti tavalise kookospiimaga, mis on oma konsistentsilt pisut paksem ja ilmselt ka maitselt veelgi külluslikum.

Mäletan veel niivõrd selgelt seda mõne aasta tagust kena suveõhtut, mil mu nina ette lükati taldrik ühe imeliselt lõhnava ning veelgi imelisemalt maitsvama koogitükiga. Õhtu, mil tollal minu jaoks veel üsna tundmatu ning kohati isegi võõramaisena kõlav porgandikook end minu suurte lemmikute hulka sisse seadis. Sest nende pehme ning sõna otseses mõttes suussulava tekstuuri ja mõnusa meki, mis igale magusa- ja koogisõbrale väga mokka mööda peaks olema, kõrval võibki ainsaks miinuseks pidada koogi alatut oskust panna meid esmapilgul uskuma, et tegu ääretult tervisliku küpsetisega, mida ta ju kohe kaugeltki tegelikult pole. Kuid olen kindel, et oleme kõik nõus tagajärgedega leppima, sest maitseelamuse nimel võib ju end ohverdada.

Kuigi pean tunnistama, et antud kergelt šokolaadise porgandikoogi küpsetamisest on tegelikult möödas juba õige mitu päeva, tunnen selle maitset enda suus siiani. Ja mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem suu vett täis ka valgub ning teadagi ei ole see sellistel kellaaegadel teps mitte õige asi juhtuma. Veel võiks lisada, et vähendasin originaalretseptis kirjas olevat või ning suhkru kogust, kuid sellest hoolimata tuli kook tõsiselt maitsev (glasuur teeb igasuguse võimaliku magusapuudujäägi tasa!), millele andis kinnitust ka selle laualt kadumise kiirus. 

VAJA LÄHEB:

3,5dl jahu

1 dl suhkurt

75-100g võid

3 muna

350g porgandeid

1tl soodat (ise jätsin välja, kuna kodus antud hetkel seda lihtsalt ei leidunud, miskit sellest ei juhtunud)

1tl küpsetuspulbrit

Glasuuri* jaoks:

50 g võid

1dl suhkurt

1 spl kakaod

2 spl hapukoort

*Antud koogi puhul tegin glasuuri mälu järgi tunde järgi komponente kokku lisades, suhkrut panin kindlasti vähem kui 1dl ning ei kasutanud ka seda õiget küpsetamise jaoks mõeldud tumedat kakaod, sellest ka glasuuri hele värvus piltidel. Kuid parima maitseelamuse saavutamiseks võiks kindlasti glasuuri retseptis ettenähtud kogustega valmistada, mina olin sel momendil lihtsalt õige pisut laisk. :)

Esmalt pese, koori ning riivi porgandid peene riiviga. Sulata vahepeal või (mina tegin seda mikrolaineahjus) ning kuni porgandite riivimise lõpetad, lase sulavõil jahtuda. Seejärel sega riivitud porgand ning või omavahel. Sega omavahel jahu, sooda ning küpsetuspulber. Muna vahusta suhkruga mõnusalt kohevaks vahuks, sinna juurde lisa porgandisegu ning viimasena kuivained. Sega segu korralikult omavahel ühtlaseks ning vala võitatud (lahtikäivasse) koogivormi. Küpseta 180 kraadi juures umbes 40 minutit.

Mina kasutasin üsna pisikest südamekujulist küpsetusvormi, mistõttu tuli kook ka tavalisemast kõrgem. 

Kui kook on valmis, võta see ahjust välja ning aseta jahtuma. Seejärel hakka valmistama glasuuri. Selleks sulata või (paksupõhjalises) potis, lisa omavahel segatud suhkur ja kakao ning seejärel hapukoor.Enamasti kasutan segamiseks visplit - mugav ja käepärane. Keeda segu umbes minuti jagu ning lase enne koogile valamist õige pisut ka maha jahtuda. 

Viimaks on suveilmad ka Eestimaa sadamasse tüürinud ning vähemalt viivuks isegi sinna püsima jäänud. Ega siis ei oskagi vaba aja sisustamiseks muud teha, kui võimaluse korral võimalikult kaua rannaliival lebada, tunda sooje päikesekiiri nahka paitamas, vees mõnusalt sulistada, et siis hiljem end mingil kummalisel moel energiast tühjaks imetuna koju vedada. Ja sellistel suvistel päevadel kaob söögiisu mingil põhjusel sama kiiresti kui päev õhtusse veereb, seega ei ole kohe üldse tahtmist tulise pliidi ääres seista, eriti kui kuumus õues lausa lõõmab!

Aga pika aja peale tüdineb puuviljadest ka ära ning eks keha nõuab ka viimaks oma osa ja siis...siis tahaks midagi lihtsat ja imemaitsvat! Ja milline kombinatsioon võiks parem olla kui kerge salat ning kana. Kuid seda õige pisikese kiiksuga: nimelt valmistasin liha prantsuse moodi sealiha asemel hoopis kanalihast. Minu söögisuhe sealihaga on viimastel aegadel väga külmaks ja kaugeks jäänud, mistõttu on see meie pere söögilaualt (vähemalt minu omalt) peaaegu et kadunud. Kuid liha prantsuse moodi on ometi olnud üks nendest roogadest, mis mulle ääretult on maitsenud, ning selleks, et need maitsed siiski alles jääksid, kombineerisin mõned pisikesed asjad ümber ja mis kõige parem - ei pidanud sugugi kahetsema.

VAJA LÄHEB:

Kanafilee (mina kasutasin ~350 g ning sain sellest 6 keskmist portsjoni)

Tomat (ühest väiksemast tomatist peaks väga vabalt piisama!)

Juustu

Sibul (tõenäoliselt kulub ära pool ühest väiksemast sibulast)

Majonees

Sool, pipar (mina maitsestasin kana ka mehhikopärase kanamaitseainega, võib vabalt välja jätta)

Kõrvale võid lisaks salatile serveerida soovi korral riisi.

Esmalt tambi kanafilee lihahaamriga õrnalt õhemaks ning maitsesta mõlemalt poolt soola ja pipraga, mina lisasin siinkohal pisut ka mehhikopärast kanamaitseainet. Lõika endale sobiva suurusega tükkideks, soovitatavalt pooleks. Kuumuta pann ning pruunista kana õrnalt mõlemalt poolelt. Seejärel aseta kana küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, määri igale kanatükile umbkaudu teelusika jagu majoneesi. Seejärel lao peale sibul (mina lisasin sibularõngaid), juustuviilud, tomat ning peale veel juustu. Pane kana ahju ning lase sel 180 kraadi juures 10-15 küpseda. Ja voila!

Kõrvale serveerisin rukola, spinati, tomati ja kurgi salati, millele piserdasin peale balsamiäädikast, oliiviõlist, suhkrust, soolast ja piprast kokku segatud kastme.

Lisaks röstisin ahjus veel kõrvale pisut krõmpse ning suviselt kergeid porgandeid. Oliivõli, suhkru ja soola segu sees segatud porgandid omandavad ahjus mõnusa glasuuri, mis maitseb õrnalt soolakalt, kuid sealjuures porgandile omaselt magusalt. Suurepärane! Samamoodi proovin järgmisel korral kindlasti toimida ka näiteks aedubade ning paprikaga.