Minu meelest on kotletid mõeldud just nendeks puhkudeks, mil kõht näljast millegi ülimalt koduse, toitva ja möödapääsmatult maitsva järele ihkab. Ja tõepoolest, vahepeal pole nendest lihtsalt midagi paremat. Siiani olen kotlette valmistanud vist igasugustest komponentidest ning nimekiri viib ubadest, tuunikalast, kartulitest, porgandist, suvikõrvitsast ning kanalihast traditsiooniliste vanaemade tüüpi hakkliha kotlettideni välja.

Eile sai aga kapis leiduvatest vahenditest, mil nälg pigistama hakkas, kiiresti üllatavalt maitsvad kotletid kokku segatud ja pannile visatud.  Kuna viimased said aga nõnda mahlased ja killukese aasiapärase mekiga, mis kotlette maitstes kuskil tagataustal õitsele lööb, otsustasin retsepti ka siin jagada. Antud juhul said kotletid tehtud ilma munata ning samuti ei lisanud hulka riivsaia, mis enamikul juhtudel traditsioonilise koostisosana näida võib. Kotletid hoidsid kenasti koos (ilmselt tänu veisehakkliha kasutamisele, kuna viimane tundub konsistentsilt, sarnaselt kanahakklihale, pisut "liimjam" olevat) ja ei lagunenud praadimisel laiali. Kuid kes koostlagunemist pelgab, võib kenasti ka natukene riivsaia sisse segada. 

Esmalt puhasta ning haki väga peeneks küüslauk. Sega seejärel kõik komponendid omavahel kokku. Kellele eelnevalt läbipraadimata küüslauk ei istu, võib selle õrnalt ka siis pannil läbi kuumutada. Vormi käte vahel sobiva suurusega pallid/burgerid ja prae pannil kas õlis või võis kuldpruuniks. 

Serveeri koos ahjukartulite või mõne muu maitsva lisandiga! Sobib ka salati kõrvale. :) 

Viimasel ajal hakkas hirmsasti peedi järele piinama ning sai teda toidu sisse nii ühel kui teisel kujul lisatud. Kuna Maaülikoolis on hakatud lõunasöögiks pakkuma vahvaid mahetoite ning suurenenud ka sealne supivalik, siis saingi ühel toidukorral inspiratsiooni valmis meisterdada üks vahva punane peedisupp. Kui koolis meenutas supp pigem palju nalja tekitavalt mannavahtu, siis minu supike kuuluks ilmselt pigem sinna pohlamoosiliste seltskonda. Maitse poolest on supp aga peet mis peet, pealegi mõnusalt küüslaugune. Viimane peaks eriti kasulik olema nüüdisaegsel gripihooajal, lisaks ka talv külmakraadidega varsti ukse ees! 

Valmistasin supi iseendale, kuid valminud kogusest saaks söönuks ilmselt ka kaks väiksema isuga inimest. 

VAJA LÄHEB:

1 keskmise suurusega kartul

2 suuremat keedetud peeti

1 väiksem sibul

3 küüslauguküünt

Kuivatatud basiilikut

2-3 spl maitsestamata jogurtit või hapukoort (võib vabalt asendada ka toorjuustuga)

Soola, pipart

Panin esmalt soolaga maitsestatud vette keema väikesteks kuubikuteks lõigatud kartuli. Vett lisasin nõnda palju, et kartulid oleksid kenasti kaetud. Mõne aja pärast lisasin sekka ka peedi ja lasin koos neil podiseda. Samal ajal praadisin õrnalt kuldseks peeneks hakitud küüslaugu ja sibula. Need lisasin ka pärast praadimist supile. Kui kartulid tunduvad olevat valmis, püreesta supp saumiksri abil. Lisa hulka ka jogurt või hapukoor, maitsesta veel soola ja pipraga ning sega sisse ka nii teelusika jagu basiilikut. Ja ongi valmis!

Mina täiesti püreeks suppi ei lasknud, meeldib neid pisikesi peeditükke konsistentsis tunda. :)