Vahepeal juhtub kohe nii olema, et kõige paremad asjad juhtuvad meiega täiesti juhuslikult. Ilma mingisuguse suurema planeerimise või vaevata - ühtäkki lihtsalt ongi nii. Ja sedasi juhtus täpselt ka antud supiga. Viimase valmistamine oli tingitud ka vajadusest enne suvepuhkusele sõitmist külmkapp veel sinna seisma jäänud võimalikest riknevatest toiduainetest tühjaks teha. Nii saigi kõik kapist leiduv potti podisema pistetud ja takkapihta supiks püreestatud. Ja seda, mis välja tuli, ei oleks osanud me keegi oodata. Tõesõna, supitaldrikusse sai tõstetud üks paremaid püreesuppe, mida ma iial söönud olen. Ilma liialdamata. Ja lisaks kiirgas ka supp veel nõnda kaunilt ja kuldkollaselt!

Koguseid päris täpselt ilmselgelt kirja ei pannud ja nüüdki kriban mälusopist sobratud killukeste põhjal asja siia üles. Aga eks siin olegi tegemist sellise universaalse retseptiga, mida võib vastavalt oma soovidele ja külmkapi sisule kohandada. Aga mainiksin siiski ära, et antud supi puhul mängivad porru ja kapsa olemasolu maitse osas üsna suurt rolli. 

VAJA LÄHEB:

2 kartulit

1-2 porgandit 

1 porru (porru lehti ei kasutanud)

Tükk valgest kapsapeast (nii 200-300g)
Tükike ka suvikõrvitsat

Puljongikuubik

2-3 spl hapukoort

Jahvatatud paprikapulbrit

Vahemere ürte (kasutasin segu basiilikust, oreganost jms.)

Soola, pipart maitsestamiseks

Vett

Esmalt haki kõik komponendid väiksemateks kuubikuteks ning pista potti. Vala peale nii palju vett, et kõik koostisosad oleksid kenasti kaetud, vajadusel võib vett hiljem pisut ka juurde lisada, kui supp tundub liialt paks olevat. Pista hulka ka puljongikuubik ning lase supipõhjal keema tõusta. Lase potil kenasti podiseda, sekka võid lisada ka muid maitseaineid (või tee seda soovi korral hoopis pärast püreestamist). Kui kõik tundub piisavalt pehme olevat, püreesta supp saumiksriga. Sega hulka hapukoor ning maitsesta soola, pipraga. Maitse ja korrigeeri maitset vastavalt soovile. Ja tegelikult peakski kõik olema! 

Serveerimiseks röstisin pannil ilma õlita saiakuubikuid ja puistasin peale kuivatatud peterselli. Lihtne aga nii maitsev!

Ka tähendab toit unustust. Kui elu on jama, siis vähemalt saab teleka ees kooki pugida. - Epp Petrone

Selleks puhuks ongi lihtsad ja kiiresti valmistatavad toidud, mis suuremaid kulinaarseid oskusi ei nõua, imelised asjad. Sest mõnikord muudab hea toit kõik ümbritseva, mis raskelt õlgadele surub, sulgkergeks koormaks, mida kanda. Ja sedasi on maailm palju toredam paik, kuhu kuuluda. 

Sageli jääb mõnest söögikorrast selline kmmaline kogus keedukartuleid potti vedelema, millest tihtipeale ei piisa suuresti eraldi roa tegemiseks või serveerimiseks ning mille puhul enamasti viitsimisest kartuleid juurde pesta-koorida-keeta puudu jääb. Sellistel puhkudel on kaval nipp riivida allesjäänud kollased kerad mõne lihtsa pirukapõhja sisse, mis küpsetisele omamoodi mõnusa meki juurde annab, mis lisaks kõigele ka kenasti ära toidab.  Antud juustune pirukas on just üks sellistest maitsvatest pirukatest, milles kartulipõhi üsna kandvat rolli mängib. 

VAJA LÄHEB:

Põhi:

5-6 poolikut keedetud kartulit (keskmise suurusega)

2dl jahu (tervislikkuse lisamiseks soovitatavalt täisterajahu, sobib ideaalselt ka mitmeviljajahu segu!)

100g võid

0.5tl küpsetuspulbrit

3 spl külma vett

Pisut soola

Täidise jaoks:

300g kodujuustu (võib asendada ka mozarellaga, mida siis täidisesse riivida! Või 125g hapukoore ja 150g kohupiimaga!)

100g riivitud juustu (soovitatavalt pisut tugevamaitselist, tervislikkuse huvides samas sobiks kergem versioon paremini, minul aga oli kodus antud hetkel üsna rasvane juust, mis täidise üsna kollakaks muutis!)

1 muna

0.5tl kuivatatud punet (puistasin lisaks ka veel basiilikut umbes samas koguses!)

Soola, pipart

Karp kirsstomateid

Esmalt valmista põhi. Selleks riivi kartul, sega hulka jahu, toasoe või, küpsetuspulber, vesi ja pisut soola. Sega omavahel ühtlaseks massiks ning suru (soovitatavalt lahtikäiva) vormi põhja ja äärtele. Tee põhja kahvliga augud ning eelküpseta ahjus 200 kraadi juures umbes 10-15 minutit. Samal ajal valmista täidis. Selleks sega omavahel kodujuust, riivjuust, muna ning maitsesta soola, pipraga ja üritdega. Kui põhi valmis, vala täidis sellele, aja ühtlaselt laiali ja pista sisse kirsstomatid. Küpseta pirukat veel umbes 25 minutit, kuna täidis on hüübinud ja kaunilt kuldkollane! 

Kuna mulle tundus pirukas üsna rammus olevat, siis oleks see isegi ideaalne eraldi roana mõnusal salatipadjal serveerituna. 


Ei jaksa ära kurta, kui totter on see, et nii vähe on päevavalgust, kuna pildid jäävad tõsiselt...madala kvaliteediga (kuigi kaamera ka teab mis tehnoloogiaime pole!), vähemalt minu enda silmale. Seega tuleks vist söögitegemist juba hommikul alustada! 

Tänagi otsustasin sellise üsna traditsioonilise kotletid-kartul kombinatsiooni kasuks, kuid ometi valmistasin toidu omamoodi väikese kiiksuga. Nimelt on kotlettide üheks peamiseks koostisosaks hakkliha kõrval kodujuust ning kartulid said külge mõnusa ahjusooja ning ürdise meki. Üks on kindel: toidulaualt kadus söök ennenägematul kiirusel ning heast maitsest andsid märku noa-kahvli klõbina kõrval ka aeg-ajalt vaikuses kõlavad mõminad. See retsept jääb kohe kindlasti mõneks, ilmselt väga pikaks ajaks kasutusse!

Mõlemad retseptid, mida enda järgi taas kohandasin, on pärit Toidutarest ning leitavad siit ja siit. 

VAJA LÄHEB:

Kodujuustukotletid

500 g hakkliha (Originaalretsept näeb ette kanahakkliha. Kui seda poes leidub, siis kindlasti soovitan kasutada!)

200-300g kodujuustu

1 muna

3 küüslauguküünt

1 sibul

Soola, pipart

Peotäis hakitud tilli (Mina jätsin selle kotlettidest välja, kuna lisasin tilli niigi ürdikartulitele)

Riivsaia paneerimiseks, mina ei kasutanud

Ürdikartulid

6-7 keskmist kartulit

Õli

3 küüslauguküünt

Soola, pipart

Erinevaid ürte (nt basiilik, pune, tüümian jms)

Esmalt võid valmis teha kotletitaina, et see kartulitega tegelemise ajaks külma seisma panna, sest just taina seismises peitub nende õigete kotlettide omapärase maitse saladus, mida ma ise tegelikult uskumatult kaua taga otsisin. Esimesena segagi omavahel hakkliha, kodujuust, hakitud sibul ning küüslauk. Seejärel lisa juurde sool, pipar ning kui on soovi, siis ka till. Sega omavahel ühtlaseks massiks ning pane mõneks ajaks külma seisma. Nendele, kes kodujuustu väga ei armasta, võib julgustuseks väita, et kodujuustu maitset tegelikult hiljem ei oskagi aimata, seega võib seda kindlasti rohkelt lisada!

Ürdikartulite jaoks pese ning koori kartulid. Seejärel lõika nad suupärasteks sektoriteks ning aseta kaussi. Peale vala pisut tunde järgi õli, raputa üle peeneks hakitud küüslaugu, soola, pipra ning enda valitud ürtidega. Sega kõik omavahel läbi, kuni oled kindel, et kartulid on seguga kaetud. Laota sektorid ühtlaselt küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 225 kraadi juures umbes 25 minutit, kuni kartul omandab mõnusalt kuldse jume. Hiljem võid peale raputada ka hakitud tilli. Ahjukartuli ja tilli kooslusest tulenev imeline lõhnapilv võib lausa oimetuks ju lüüa. :)

Samal ajal, kui kartulid on ahjus, vormi hakklihatainas käte vahel kotlettideks (soovi korral paneeri riivsaiaga) ning aseta pannile praadima, kuni need muutuvad mõnusalt pruunikaks. Muidugi on võimalus kotlette küpsetada ka ahjus!

Järgmisel korral üritan kindlasti küüned esimesel võimalusel kanahakklihale taha ajada ning kotletid sellegagi ära proovida. Tervislikumad on nad sellisel moel kohe kindlasti ning pean pooleldi süütundega ka tunnistama: kohati isegi mahlasemad ja maitsvamad kui vanaema valmistatud pallikesed...