Pole end iialgi suuremat sorti küpsetajaks pidanud ning ilmselt seetõttu ahjuust koogi või mõne muu magusa järele haaramiseks kuigi tihti ei poeta. Küllap on see ka mingis mõttes hea, kuid ometi jääb sageli seetõttu suur ja siiras rõõm ise magusate maiuste kokkuklopsimisest ning valmistamisest kogemata. Sest küpsetamisega on kohe teistmoodi. Omaenda kätega millegi loomine, kust kogu protsessi paisatud hool ja vaev tõepoolest maitsete kaudu väljenduvad. 

Sellel aastal lubasin iseendale, et jõulude puhul istun eelnevalt julgelt tunde köögis, et päriselt kohe küpsetada. Ja siiani on lubaduse täitmine üsna produktiivselt läinud ning meel kõigest sellest lausa eriti rõõmus. Oma koduköögis enda käe järgi asjade kasutamine ning mis kõige olulisem - kodumaisest toorainest - on tõeline rõõm. Ei suuda tegelikult sõnadesse panna seda eufooriat, mil viimaks pärast esimesi tunde kodus olles poodi sai mindud ja seal reaalselt kõike oli saada, millest hing siiani puudust oli tundnud. Heameel väikestest asjadest. 

Kuid suurest vaaritamisest hoolimata tuleb nentida, et küpsetamine on mulle siiski õige pisut võõras ning küllap ei tulnud kõik asjad nii välja, kui võib-olla oleks võinud, kuid eks harjutamine teeb meistriks. Siia panen aga esialgu kirja selle suviselt marjase ning figuurile spetsiaalselt jõuluajal meeltmööda tervislikuma juustukoogi, mis tavapärase toorjuustu asemel hoopis ricotta kohupiimast valmis on küpsetatud. Tõeliselt värske ning mahlane! Ja lisaks veel imelihtne! Inspiratsiooni sain siit imearmsast blogist, kust küpsetiste armastajatele ilmselt paradiis avaldub! 

VAJA LÄHEB:

PÕHI:

150g digestive küpsiseid

50g sulatatud võid

TÄIDIS:

600g ricotta kohupiima

200g hapukoort

1,5dl suhkurt

3 muna

1sl mett (võib ka välja jätta)

Pisut riivitud sidrunikoort 

Tunde järgi marju vastavalt iseenda soovile (mina kasutasin külmutatud mustsõstraid)

 

Esmalt purusta põhja jaoks peeneks küpsised ning sega omavahel kokku sulatatud võiga. Seejärel kata ühtlaselt lahtikäiva vormi põhi küpsisepuruga. Täidise jaoks sega omavahel kõik ülejäänud komponendid (mina segasin siin juba sisse ka marjad) omavahel ühtlaseks massiks ja vala ettevaatlikult koogipõhjale. Seejärel küpseta 180 kraadi juures 40-45 minutit. Silmas tuleb pidada, et ahjust välja võttes peab kook õrnalt võdisema ning ei tohiks olla täielikult läbiküpsenud. Lase koogil täielikult maha jahtuda (vajadusel kata selleks ajaks fooliumiga - mina seda ei teinud) ning aseta üleööks külmkappi. Hiljem kata kook marjadega või naudi niisama. :) 

Kuna mina valmistasin koogi päeval ning lasin sel külmas vähem kui ööläbi taheneda, jäi see mul esmalt serveerides pilti thees õige pisut "pehme". Järgneval päeval kapist uuesti võttes oli kook täielikult tahenenud. Endale tegin mällu ka märkme, et järgmisel korral kasutan täidises sidrunikoore asemel pisut sidrunist pigistatud mahla. 

Vahepeal lihtsalt tahaks süüa midagi niivõrd kodust, millele mõtleminegi juba hinge mõnusa soojusega täidab. Midagi sellist, millele aegade jooksul mingi omamoodi vanaemalik ning traditsiooniline hõng end külge on pookinud. Kuna ühtäkki juhtus kodus üheaegselt leiduma nii kapsast, kohupiima ja muid koostisosi, mida ülal kujutatud mõnusa kapsapiruka küpsetamiseks vaja läheb, otsustasin valmistamise pärast pikka edasilükkamist viimaks ette võtta. Tunnistan ausalt, et esialgu tundus, et antud pirukas meenutab maitselt pigem sellist tüüpilist kapsahautist, kuid küpsetist maitstes pidin positiivselt üllatuma, sest hautisest jäi see ikka väga kaugele. Mõnus vaheldus igasugustele lihatoitudele, mille imeilus kuldkollane värv pimedas Eestimaa õhtus meele lihtsalt rõõmsaks muudab. Ja need, kes lihata sugugi ei saa, võivad pirukasse natuke ka hakkliha lisada, et maitse pisut "mehisem" saaks. 

Originaalretsept on pärit Toidutarest ning kogusest peaks jätkuma suure plaaditäie piruka küpsetamiseks.

VAJA LÄHEB:

Põhi:

250g võid

300g tavalist maitsestamata kohupiima või Ricotta kohupiima (mina kasutasin just viimast) 

5.25dl jahu (mina kasutasin 3dl tavalist nisujahu ja ülejäänud osana lisasin rukkijahu)

0.5tl soola, 1tl suhkurt

Täidis:

1-1,5kg valget peakapsast (mina kasutasin umbkaudu 1kg ja täidis tuli täpselt õige paksusega. Kes on aga eriti suur kapsasõber, võib julgelt rohkem lisada)

1 keskmine porgand

1tl suhkurt, 1tl soola, hakitud aedtilli

200g riivjuustu

200g hapukoort

4 muna

Esiteks tee valmis piruka põhi. Selleks sega või sõtku omavahel segamini toasoe või, kohupiim, jahu, sool ja suhkur ning pane see mõneks ajaks külma seisma. Seni haki kapsas peeneks ning hauta vähese veega potis poolpehmeks. Kui kapsas tundub valmis olevat, nõruta see sõelal. Riivi peene riiviga sekka ka porgand, mis annab pirukale mõnusa meki ja ilusa värvi, ja maitsesta segu soola, suhkru ja aedtilliga. Seejärel kata ahjuvorm küpsetuspaberiga ning suru tainas vormi äärtele ja põhja. Vala kapsasegu põhjale ning jaota see võrdselt laiali, peale puista riivitud juust. Katte jaoks sega omavahel hapukoor ning munad ja vala see ühtlaselt pirukale. Küpseta seda ahjus 200 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni see omandab imeilusa kuldse jume. 

Ühte olen ma jõudnud juba enda vähese toiduvalmistamiskogemuse juures jõudnud õppida: mehi, vähemalt minu pere omi, on niivõrd raske veenda lihavabade söökide (toite)väärtuses. Enamasti nad ju salateid kiitma ei kuku (sest kes seda maltsa ikka süüa tahab, onju...) ning kui üks söök kasvõi tükikest liha ei sisalda, siis sellest kohe kindlasti korralikku kõhutäidet ei saa. Liha=söök. Ja sellisele loogikale on pahatihti meeletult keeruline vastu vaielda.

Õnneks on olemas aga palju lihtsaid toite, mida väikeste trikkide abil toidulaual samaväärselt serveerida, saades hiljem veel väikese kiituse osalisekski, kuna taldrikutäis, mis tegelikult grammigi liha ei sisaldanud, maitses niivõrd hästi. Ja siis on kohe hea tunne küll! 

Eelpool toodud pisikese jutu jätkuks võib veel ära mainida, et minu suvikõrvitsasaaga ei ole kohe kuidagi peatunud, hoopis vastupidi - kogub aina tuure juurde. Seekord ühendasin nüüd juba väga armsaks saanud vilja ricotta kohupiima ning pastaga. Lõppkokkuvõttes maandus lauale üks igavesti maitsev, mahlane ning lisaks kõigele muule ka tervislik ja toitev roog! 

Originaalretsept pärineb 100 rooga sarja kuuluvast "Pastaraamatust". 

VAJA LÄHEB:

400g pennet (mina kasutasin selle asemel umbes 250-300g värvilisi farfallesid ehk lipsukujulist pastat)

1 keskmine suvikõrvits

3 küüslauguküünt

3sl õli

1dl valget veini

200 g ricottat

Peotäis hakitud värsket basiilikut

Soola, pipart

Kõigepealt pese ning seejärel lõika suvikõrvits viiludeks. Kuumuta pannil õli ning pruunista suvikõrvitsaviile kuni nad muutuvad mõnusalt kuldpruuniks. Purusta küüslauk ning lisa see pannile, prae veel mõni minut, lisaks maitsesta soola ja pipraga. Vahepeal võid panna pasta vastavalt pakil olevatele juhistele keema. Seejärel kalla suvikõrvitsale peale vein ning hauta madalal kuumusel umbes 10 minutit. Kui pasta on ära keenud, siis nõruta. Sega sellele juurde suvikõrvits, ricotta ning hakitud basiilik. 

Serveerimisel võib peale raputada Parmesani juustu. 

Mõnikord ei oska soovida mitte midagi rohkemat kui vaid kerget hallist argipäevast väljamurdmist, süstides väikeste asjadega rutiini värvilisemaid kiiri, mis hinge puhta rõõmuga täidavad. Need hetked, mil saad voodis õige pisut kauem vedeleda kui tegelikult vaja oleks, tundmata seepärast mingitki süüd, ning hiljem poolunisena silmi hõõrudes kööki loivata, tunda kuuma kohvi mõnusaid aroome kui need valades esmalt tassipõhja puudutades nõtkelt sealt tagasi põrkuvad, rääkimata sellest kirjeldamatust tundest, kui esimest sõõmu võttes kohv tasapisi sisemuse soojaks kütab, maitsemeeltel mängleb ja siis ajju esimesi signaalne ülesärkamisest saadab. Need ilusad hommikud. 

Ja kui lisaks kõigele sellele ootab hommikulauas kohvi kõrval ees veel maitsev kook...siis ei oskagi mitte midagi muud vist tahta!

Erinevad kohupiimakoogid on minu suured lemmikud. Enamasti on nad olenemata valmistusviisist imemaitsvad ning ka lihtsad valmistada. Oma suhtest koogiküpsetamisega olen juba kirjutanud, seega on juba teada, et midagi enneolematut keerulist oodata ei ole. Ainuke asi, mis mulle nende kookide puhul õige pisut vastukarva on, on see, et kõige paremini maitsevad nad absoluutselt mahajahtunult, tihtipeale veel pärast öö läbi külmas seisnult. Ja toidu puhul mul sageli selline kannatus puudub, mis muudab asja mitmeid kordi keerulisemaks kui vaja. Aga ometi sain ootamisega hakkama ning seetõttu ootas hommikul ees kõige mõnusam maitseelamus üldse. See peaaegu et juustune jogurti-ricotta kook on täpselt õige kook nendele, kes hindavad lihtsust ning kergeid maitseid. 

Originaalretsept on pärit SIIT imelisest blogist, ise kohandasin retsepti õige pisut enda järgi ümber. 

VAJA LÄHEB:

400 g ricotta kohupiima

400 g jogurtit (originaalretsept näeb ette Alma juustumaitselise murakajogurti kasutamist, kuid kuna mina seda poest ei leidnud, siis kasutasin virsikujogurtit!)
125g võid

2 muna

2dl suhkurt (mina täidisesse suhkurt ei lisanud, seega võib vabalt kasutada ainult 1dl suhkurt põhja küpsetamisel)

300g jahu

1tl küpsetuspulbrit

Pisut soola

Põhja valmistamiseks näpi omavahel ühtlaseks puruks või, küpsetuspulbriga segatud jahu, suhkur ja sool. Seejärel lisa juurde vesi ning sõtku valmis tainas, mille võid pärast seda umbes 15 minutiks külma seisma jätta. Siis suru tainas 26cm lahtikäiva vormi põhja ja äärtele, tee kahvliga põhja augud ning eelküpseta 200 kraadi juures umbes 10 minutit. Selleks, et põhja ääred alla ei vajuks, soovitatakse nad fooliumiga katta, kuid mina seda ei teinud ning ääred püsisid kenasti üleval! Samal ajal, kui koogipõhi küpseb, võid hakata tegelema täidisega. Vahusta munad (kui otsustad täidises ka suhkurt kasutada, siis lisa 1dl) õrnkollaseks vahuks ning seejärel sega juurde ricotta kohupiim ja jogurt. Vala valminud segu vormi ja küpseta ahjus 40 minutit. Kui kook on valmis, peab sellel laskma täielikult maha jahtuda, et kook taheneks. Kõige parem on kook aga pärast öö läbi külmas seismist - nagu kohupiimakoogid ikka! 

Selle koogi puhul võib kasutada erinevaid jogurteid, mille abil maitseid varieeruvaks muuta, samuti võib vabalt sisse segada ka erinevaid marju. 

Kui suvele mõelda, siis meenuvad paratamatult ka kõik need pikad vanaema/vanatädi juures veedetud päevad täis päikest, rõõmu, mängu ja muidugi lõppematult lookas toidulaudu. Sest ilmselt on kõigile teada see tunne, kui päeva õhtusse veeretades möödub pool diivaninurgal vedeledes, ise pooleldi ägisedes ja kurtes, kui täis kõht jälle on. Sest nii vanavanemad oma armastust võsukeste vastu ju näitavadki - toidu kaudu. Kuid vahetevahel meenuvad mulle nendele päevadele mõeldes ka minu vanaema/tädi valmistatud kotletid, mida niivõrd hea imeliste värskete keedukartulite ja kastmega süüa on, kõrvale veel pisut kurgi-tomati salatit ja sõstramahla...ja siis ei oskakski vist muud enam tahta!

Siiani arvasin, et kotlettide alla kuuluvad ikka need tüüpilised lihapallid, mida peaaegu terve elu olen harjunud sööma. Kuid ükspäev retseptide hulgas tuulates sattusin aga huvitava leiu otsa, mis minu arvamuse kotlettide hingeelust aga täielikult muutis. Nimelt valmistasin täna neid pätsikesi hoopis suvikõrvitsast ning ricotta kohupiimast. Minu jaoks isiklikult täielikult uudne kogemus ning maitseelamus. Ricotta kohupiima tekstuur ning suvikõrvitsa mahlasus moodustavad kokku segunedes imehea suussulava koosluse. Ja loomulikult on tegemist imelihtsa roaga, mille valmistamine eriti suvisel ajal, mil köögis väga pikka aega istuda ei jaksa, suurt pingutust ning ülemäärast vaeva ei nõua, kuid ometi pakub tühjale kõhule suurt naudingut. 

VAJA LÄHEB:

Üks suurem suvikõrvits (minu kasutatud kaalus umbes 400g)

200 g ricotta kohupiima

1 keskmine sibul (kes sibulat ei armasta, võib asendada porrulauguga, kasutades selle valget osa)

2 muna

4-5 spl jahu (mina kasutasin Veskimati mitmevilja jahusegu - tervislikum ja jahus sisalduvad seemned annavad omamoodi huvitavat maitset juurde! Kusjuures võite proovida jahu kasutada ka pannkooke tehes - SUPER!)

soola, pipart

Antud kogusest peaks saama keskeltläbi 15 kotletti. 

Pese suvikõrvits, lõika maha selle otsad ning riivi peeneks. Kes soovib, võib suvikõrvitsa enne riivimist ka ära koorida, kuid mina ei pidanud seda vajalikuks. Samuti puhasta ja haki väikesteks tükkideks sibul. Sega omavahel suvikõrvits, ricotta ja sibul. Löö hulka munad, lisa sool ja pipar ning kõige viimasena jahu. Sega ühtlaseks massiks. Kuumuta ahi umbes 180 kraadini (ise järgisin taaskord oma ahju aeglast kuumenemisprotsessi ning lülitasin selle sisse juba enne kotletimassi valmistamist). Valmiv mass on õige pisut vedel, seega ei tohiks paanikasse minna ning automaatselt ehmatusest jahu juurde lisada - kõik küpseb ahjus kenasti valmis! :) Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, mugavuse mõttes soovitatavalt lusikaga, keskmised pätsikesed. Pista plaaditäis ahju ning lase neil ahjus umbes 10-15 minutit küpseda, taaskord oleneb see ahju võimsusest. Silmas tulebki pidada seda, et kotletid õrnalt kuldseks ning krõbedaks muutuksid, siis on nad valmis!

Siinkohal tooksin välja ka ühe vahva nipi, mille alles mõnda aega tagasi küpsetuspaberiga seoses ära õppisin. Nimelt on nii tihti viimasega jännates vähemalt mul isiklikult probleemiks see, kuidas see plaadil või vormis olles paigast nihkub jne. Selle vastu on üks imelihtne lahendus! Nimelt pritsi enne küpsetuspaberi plaadile asetamist viimane õrnalt näppudega veepiiskadega märjaks - hoiab paberi plaadi küljes suurepäraselt kinni!

Kõrvale serveerisin krõmpsu kapsa-paprika salati, et anda hammastele pisut tööd ning tasakaalustada kotlettide üsna pehmet tekstuuri. Salatisse hakkisin umbes pool keskmisest kapsapeast, ühe keskmise paprika, juurde lisasin hapukoort, majoneesi, nõksu balsamiäädikat, soola, pipart ja suhkurt. Segasin kokku ja voila! Imehea salat, mis sobib ideaalselt ka sašlõki juurde! 

Järgmisel korral proovin antud kotlette teha ka kodujuustuga. Samuti võiks juurde proovida riivida ka toorest kartulit, võib juurde anda väga huvitava maitse!