Enne, kui aastanumber taaskord harjumatult kiiresti uuega asendub, kuigi harjumusest veel mõnda aega peas mõtetena ning käsikirjas vana end paberile veab,  tuleks vist need tegemised, mis siiani lõpetamata on jäänud, viimaks valmis vormida. Seega panen pildis-sõnas kirja ka need ülejäänud asjad, mis jõulupühade ajal suure rõõmu ja usinusega valmis said meisterdatud. Peamiselt küll mälestuseks, et hiljem toreda tundega hinges meenutada, kuid ehk mõnele teist ka pisikeseks inspiratsiooniks. Sest täpselt niimoodi mina tahtmist ja soovi tundide kaupa köögis sehkendada leidsingi. 

Toreda sildi-idee moosipurkide külge põimimiseks sain sellest suurepärasest blogist. 

Esmalt siis jõuluhõnguliselt krõbedad kaeraküpsised ja esmakordselt keedetud kaneeline õunamoos.

Kuigi tuleb tunnistada, et piparkookidele jõuluajal vaevalt vastast leidub, kuid seda enam ootavad maitsemeeled viimaks, pärast suurt ning kohati igavikku meenutavat krõbistamist, vaheldust, mis magusaisu auravalt sooja tee-, piima- või kohvitassi kõrval ära võtaks. Ja minu jaoks pole ausalt mitte midagi paremat kui mõnusalt krõbedad kaeraküpsised, mille puhul saab nende magusust ja sisu täpselt soovidele vastavalt reguleerida, kord ühte-, kord teistmoodi. Ja pealegi, maitsest saab siiski omaenda tehtud asjade puhul hoopis teistmoodi aru. Inspiratsiooni sain siit.

Küpsiste tegemiseks läheb vaja: 

200g võid

2dl suhkurt

4dl jahu

3 dl kaerahelbeid (jahvatasin kohviveskis peeneks jahuks, võib kasutada ka muid helbeid, nt neljaviljahelbeid)

1 tl küpsetuspulbrit

1dl kookoshelbeid

1tl kaneeli

Soovi korral võib lisada ka kuivatatud jõhvikaid või suurematele magusasõprade meeleheaks šokolaaditükke. 

Vahusta pehme, st varasemalt pisut külmkapist välja seisma jäetud või suhkruga ning klopi juurde muna. Sega omavahel kuivained (jahu, kaerahelbed, küpsetuspulber, kookoshelbed ja kaneel) ning lisa ülejäänud massile. Küpsiste valmistamiseks võta osa tainast, veereta sõrmede vahel palliks ning seejärel suru peopesaga laiaks. Küpsised kerkivad üsna hästi, mistõttu tuleks küpsetuspaberiga kaetud plaadil nende vahele kenad vahed jätta. Küpseta 200 kraadi juures umbes 10-12 minutit või kuni küpsised muutvad kenasti kuldpruuniks! Ahjust väljavõttes on nad pisut pehmed, millest ei tasu end lasta häirida, maha jahtudes muutuvad nad kenasti hamba all krõbisevaks! 

Õunamoosi polnud ma varasemalt ise iialgi keetnud. Tegelikult on lood nii ka kõigi teiste moosidega, kuna moosi keetmise puhul on minu tööots piirdunud siiani vaid koorimis-lõikumis-puhastamisosakonnas. Seega oli rõõm katsetada seda suurem, kuna sai päriselt kõige ikkagi ise teha. Ja tulemus oli üllatavalt hea (moos sai isa, kes siiani meie peres õunamoosi kokku keedab, heakskiidu, jee!), mistõttu teen seda tulevikus kindlasti veelgi julgemalt. Sest ma ei ole siiani tõepoolest kohanud inimest, kes omatehtud moosi kunagi poes müüdavale eelistaks. Ja mõnusad pannkoogid õunamoosiga ei ole siiski minu jaoks asendusmaterjali leidnud - ideaalne äratus pühapäevahommikutesse! Aga moosist lähemalt:

Koguseid saab igaüks vastavalt enda õuntekogusele reguleerida. 

1-2 kg õunu

2 dl vett

300-400g suhkurt (igaüks vastavalt oma maitsele! Kes armastab magusamat moosi, see lisagu rohkem suhkurt)

Tunde järgi kaneeli 

Lisaks lisasin sisse ka natuke tšillipulbrit

Nendele, kes tahavad tõelist jõulumaitset moosile lisada, võivad kasutada kaneeli jms asemel piparkoogimaitseainet. 

Esmalt pese (soovi korral koori) õunad, lõika nad neljaks ja eemalda südamikud. Mina lõikusin õunad veel pisut peenemateks tükkideks ning seejärel viskasin potti. Kalla peale vesi ning kuumuta tasasel tulel (umbkaudu 10-15min), kuni õunad muutuvad pehmemaks. Lisa suhkur ning maitseained ning kuumuta veel (15 min), kuni õunad muutuvad täiesti pehmeteks ning läbipaistvateks. Selleks, et saada ühtlane mass, mida purki pista, püreestasin moosi veel nuimiksriga. Tõsta moos puhastesse purkidesse ning kaaneta koheselt. Ja ongi valmis!

Ja viimaks minu tõelised lemmikud: doominotrühvlid. 

Imelihtne valmistada, kuid viivad igal šokolaadisõbral keele tõeliselt alla. Voolimine ning šokolaadiglasuuriga katmine võtab küll aega, kuid tulemus on seda rohkem väärt. Lisaks võib trühvlite sisse panna nii kivideta kirsse kui pähkleid. Imelised kaloripommid, tõesõna!

Koguseid saab taas vastavalt vajadusele reguleerida. Kuna sel korral valmistasin terve kandikutäie, olid kogused ka üsna suured. 

Vaja läheb:

2 karpi Domino küpsiseid

250g toorjuustu

100g tumedat šokolaadi

Kookoshelbeid

Esmalt immuta küpsised vähese veega ning lase neil pisut seista. Seejärel purusta näppude vahel (või köögikombainis) peeneks ning ühtlaseks massiks. Sega omavahel toorjuustuga ning jäta kappi mõneks ajaks (soovitatavalt vähemalt tunniks) seisma. Pallide vormimise ajal on soovitatav võtta osa massist ning ülejäänud seniks tagasi külma panna. Lisaks on abiks kummikinnaste olemasolu: ei määri käsi ning mass ei jää   näppude külge ebamugavalt kinni. Trühvlite tegemiseks võta osa küpsise ja toorjustu segust ning veereta käte vahel palliks. Kui kasutad lisaks ka näiteks kirsse (varasemalt olen kasutanud ise kivideta kompotikirrse) või pähkleid, moodusta näppudele lapik ratas, aseta kirss/pähkel selle keskele ning seejärel suru  ääreosad ühte koondades ühtlaseks palliks. Pisut raskem on, kuid täiesti tehtav. Kui pallid valmis, tuleks sulatada šokolaad (veevannil oleks seda soovitatav teha, kuid omast kogemusest tean, et mikrolaineahjus järk-järgult sulatamine kõlbab ka!). Võta suurem supilusikas ning tõsta sellele kausist sulatatud šokolaadi, veereta palli ettevaatlikult lusikal, et kogu pall kaetud saaks ning aseta kas trühvlirosettidesse või toidukilega/fooliumiga kaetud alusele. Puista peale kookoshelbeid. Pista külmkappi ning lase mõned tunnid vähemalt seista. 

Sel aastal on jõulud minu jaoks saabunud absoluutselt teistmoodi. Küll rohke lume ning oodatust külmemate kraadidega, aga samas hoopis teist tüüpi soojusega südames, mis oma helgusega kogu ülejäänud keha rõõmuga täidab ja suule naeratuse joonistab, mis kuidagi enam lahkuda ei taha. Ja niimoodi on uskumatult hea ja tore olla. Õnnelik. 

Millegipärast olen alati kindel olnud selles, et andmisrõõm on vaatamata kergele pettumusnoodile, mis kenale mõttele inimeste poolt miskipärast ümber on keritud., siiski kõige siiram ja toredam. Kuid nüüd oli mul rõõm avastada, et eelpool mainitu kombineerituna isetegemistuhinaga on midagi absoluutselt kirjeldamatut ning ilusat! Ise käed külge panna, küpsetada, keeta ja möllata, sedasi, et terve oma südame tegevusse panustad...enam ei tahagi teistmoodi. Ja sedasi pistsingi kõige kallimate kingikotti tänavu kõik sellised asjad, mis suuremalt jaolt otse minu enda köögist nendeni sai toimetatud. 

Ja ehk saab mõni inimene sellest postituse "seeriast" (kõik ühte kohta kokku kirjutada oleks vist liigne...) ka inspiratsiooni tuleval aastal ise samamoodi toimida, mis oleks maailma kõige toredam asi üldse! Kuid soovin teile kõigile imeilusaid ning rahulikke jõule! 

Esmalt kirjutan siis enese jaoks kõige tähtsamast: oma enda küpsetatud leivast. 

Leib on nüüd selline asi, mille tegemiseks ma tõepoolest ülimalt pikka aega julgust kogusin. Ja küllap istus asi ka suure (l)ootuse taga kinni, et keegi lahke inimene täiesti juhuslikult mulle ühel päeval teatab, et tal on mingil kummalisel viisil suur soov mulle juuretis pihku pista. Õnneks selliseid imelisi inimesi leidub (aitäh, Liisu!) ning viimaks saingi siis oma "hirmule" vastu astuda. Esimene kord oli õige pisut suuremaid ja väiksemaid ehmatusmomente täis, kuid samal ajal tohutult põnev ning külluslikult täidetud ülima ootusärevusega, sest tegelikult sain loota vaid retseptile ning sisemisele intuitsioonile. Aga suurest kartusest hoolimata tuli leib imemaitsev. Küll arenemispotentsiaaliga, kuid sellest hoolimata siiski päris oma. Aga teisel korral läks asi mitmeid kordi paremaks. Ja küllap järgmisel korral astun arengus veelgi paar sammukest edasi. Rõõm missugune! Aga retseptist siis lähemalt:

Kes saab kellegi käest juuretist hankida, võib seda vabalt teha, küllap nii on kõige lihtsam! Kuna minul endal kogemust juuretise tegemisel ei ole, lisan siia väikese lingi, mis õpetab, kuidas ja mil viisil teha. Kindlasti on erinevaid postitusi internetis veelgi! Tuleb vaid pisut ringi tuhlata. Kuid nendel, kellel juuretis olemas, võiksid siis tegutseda järgnevalt: 

Antud kogusest peaks saama suure 3 kg kaaluva leiva. Ise jaotasin taina kahe keeksivormi sisse ning sain nendest kenad kandilised pätsikesed. 

Esimeseks sammuks sega juuretis 1 liitri käesooja veega (ma keetsin vee eelnevalt hetkeks läbi ning lasin õige soojuseni maha jahtuda). Lisa juurde rukkijahu nii palju, et moodustuks üsna vedel, keefiri paksune kört. Soovi korral võid lisada ka umbes 1 dl odralinnaseekstrakti. Kata kauss pealt rätikuga ja jäta sooja kohta hapnema 5-12 tunniks. Mida kauem leib seisab, seda hapum ta tuleb. Selle järgi tuleks siis ka seismisaega reguleerida. Mina jätsin üleöö radika kõrvale seisma, et hommikul leivateoga jätkata. 

Teiseks lisa paksu vahuga käärinud juuretisele 3-6 tl soola ja 1-2 dl tavalist või fariinsuhkrut või mett.  Vähehaaval lisa juurde soovitud jahu (rukkijahu, mitmeviljajahu, nisujahu) ja sõtku, kuni tainas lööb kausi küljest lahti. Lõpetuseks võib lisada seemneid, rosinaid, pähkleid, lihatükikesi, ürte, sibulat, toorest soolakala, soolasilku, hakitud vürtsikilu + keedetud muna vm.

Võta peotäis tainast juuretiseks ja jäta karbiga külmkappi seisma.

Tainas pane vormi, nii et vorm oleks 2/3 ulatuses täidetud. (Silu pealt märja käega ühtlaseks, siis ei teki pragusid) ja pane sooja kohta 3-5 tunniks kerkima.

Küpseta järgnevalt:

230-250 kraadi juures 20 minutit

200 kraadi juures 10-15 minutit

175-180 kraadi juures lõpuni

Iga küpsemine sõltub konkreetsest ahjust 1-1,5 tundi. Küpsetamise ajaks lisasin ahjupõhja kausi veega ning temperatuurivahetustel pintseldasin paaril korral ka koorikut, et see väga kõvaks ei muutuks. Õige pintseldamisaja tunnetamine tuleb samuti vist leivategemise käigus, mil õpid ahju ja küpsemisprotsessi eripära märkama. Valmis leib pane märja käteräti alla seisma, et koorik kõvaks ei läheks. Mõne aja pärast võib leivad vormidest välja kummutada, et õhk ka leivapõhjast läbi käiks. Tegelikult imelihtne ning enam niivõrd hea meelega poeleiva järele käsi ei haara. :)