Siit igaüks saab rõõmu.
06:16
Sel aastal on jõulud minu jaoks saabunud absoluutselt teistmoodi. Küll rohke lume ning oodatust külmemate kraadidega, aga samas hoopis teist tüüpi soojusega südames, mis oma helgusega kogu ülejäänud keha rõõmuga täidab ja suule naeratuse joonistab, mis kuidagi enam lahkuda ei taha. Ja niimoodi on uskumatult hea ja tore olla. Õnnelik.
Millegipärast olen alati kindel olnud selles, et andmisrõõm on vaatamata kergele pettumusnoodile, mis kenale mõttele inimeste poolt miskipärast ümber on keritud., siiski kõige siiram ja toredam. Kuid nüüd oli mul rõõm avastada, et eelpool mainitu kombineerituna isetegemistuhinaga on midagi absoluutselt kirjeldamatut ning ilusat! Ise käed külge panna, küpsetada, keeta ja möllata, sedasi, et terve oma südame tegevusse panustad...enam ei tahagi teistmoodi. Ja sedasi pistsingi kõige kallimate kingikotti tänavu kõik sellised asjad, mis suuremalt jaolt otse minu enda köögist nendeni sai toimetatud.
Ja ehk saab mõni inimene sellest postituse "seeriast" (kõik ühte kohta kokku kirjutada oleks vist liigne...) ka inspiratsiooni tuleval aastal ise samamoodi toimida, mis oleks maailma kõige toredam asi üldse! Kuid soovin teile kõigile imeilusaid ning rahulikke jõule!
Esmalt kirjutan siis enese jaoks kõige tähtsamast: oma enda küpsetatud leivast.
Leib on nüüd selline asi, mille tegemiseks ma tõepoolest ülimalt pikka aega julgust kogusin. Ja küllap istus asi ka suure (l)ootuse taga kinni, et keegi lahke inimene täiesti juhuslikult mulle ühel päeval teatab, et tal on mingil kummalisel viisil suur soov mulle juuretis pihku pista. Õnneks selliseid imelisi inimesi leidub (aitäh, Liisu!) ning viimaks saingi siis oma "hirmule" vastu astuda. Esimene kord oli õige pisut suuremaid ja väiksemaid ehmatusmomente täis, kuid samal ajal tohutult põnev ning külluslikult täidetud ülima ootusärevusega, sest tegelikult sain loota vaid retseptile ning sisemisele intuitsioonile. Aga suurest kartusest hoolimata tuli leib imemaitsev. Küll arenemispotentsiaaliga, kuid sellest hoolimata siiski päris oma. Aga teisel korral läks asi mitmeid kordi paremaks. Ja küllap järgmisel korral astun arengus veelgi paar sammukest edasi. Rõõm missugune! Aga retseptist siis lähemalt:
Kes saab kellegi käest juuretist hankida, võib seda vabalt teha, küllap nii on kõige lihtsam! Kuna minul endal kogemust juuretise tegemisel ei ole, lisan siia väikese lingi, mis õpetab, kuidas ja mil viisil teha. Kindlasti on erinevaid postitusi internetis veelgi! Tuleb vaid pisut ringi tuhlata. Kuid nendel, kellel juuretis olemas, võiksid siis tegutseda järgnevalt:
Antud
kogusest peaks saama suure 3 kg kaaluva leiva. Ise jaotasin taina kahe keeksivormi sisse ning sain nendest kenad kandilised pätsikesed.
Esimeseks sammuks sega juuretis 1 liitri käesooja veega (ma keetsin vee eelnevalt hetkeks läbi ning lasin õige soojuseni maha jahtuda). Lisa juurde rukkijahu nii palju, et
moodustuks üsna vedel, keefiri paksune kört. Soovi korral võid lisada ka umbes
1 dl odralinnaseekstrakti. Kata kauss pealt rätikuga ja jäta sooja kohta
hapnema 5-12 tunniks. Mida kauem leib seisab, seda hapum ta tuleb. Selle järgi tuleks siis ka seismisaega reguleerida. Mina jätsin üleöö radika kõrvale seisma, et hommikul leivateoga jätkata.
Teiseks lisa paksu vahuga käärinud juuretisele 3-6 tl soola ja 1-2 dl tavalist või
fariinsuhkrut või mett. Vähehaaval
lisa juurde soovitud jahu (rukkijahu, mitmeviljajahu, nisujahu) ja sõtku, kuni
tainas lööb kausi küljest lahti. Lõpetuseks võib lisada seemneid, rosinaid,
pähkleid, lihatükikesi, ürte, sibulat, toorest soolakala, soolasilku, hakitud
vürtsikilu + keedetud muna vm.
Võta
peotäis tainast juuretiseks ja jäta karbiga külmkappi seisma.
Tainas
pane vormi, nii et vorm oleks 2/3 ulatuses täidetud. (Silu pealt märja käega
ühtlaseks, siis ei teki pragusid) ja pane sooja kohta 3-5 tunniks kerkima.
Küpseta
järgnevalt:
230-250
kraadi juures 20 minutit
220 kraadi juures 10-15 minutit
200 kraadi juures 10-15 minutit
175-180 kraadi juures lõpuni
Iga
küpsemine sõltub konkreetsest ahjust 1-1,5 tundi. Küpsetamise ajaks lisasin ahjupõhja kausi veega ning temperatuurivahetustel pintseldasin paaril korral ka koorikut, et see väga kõvaks ei muutuks. Õige pintseldamisaja tunnetamine tuleb samuti vist leivategemise käigus, mil õpid ahju ja küpsemisprotsessi eripära märkama. Valmis leib
pane märja käteräti alla seisma, et koorik kõvaks ei läheks. Mõne aja pärast võib leivad vormidest välja kummutada, et õhk ka leivapõhjast läbi käiks. Tegelikult imelihtne ning enam niivõrd hea meelega poeleiva järele käsi ei haara. :)
0 comments