Mäletan nii selgelt veel enda esimesi katsetusi Bologneset kokku käkerdada. Maitseained võis defineerida pelgalt Soola ja Pipra nime all ning mõistus ei olnud tollal veel kuulnudki ürtidest nagu basiilik või pune. Ja muidugi rääkimata sellest, et peamiseks maitseandjaks oli Salvesti tomatipasta ning eksootilist maiku lisasid punased oad või ananassitükid. Kuid millegi üle nuriseda ei saa - ka tollal maitses roog üsna hea, sest tomatit sisaldavate toitudega on üsna raske mööda panna, või kuidas?
Aga tegelikult on pasta Bolognese puhul tegemist minu vaieldamatu lemmiktoiduga. Imelihtne valmistada, komponente on vähe, mida peaaegu alati kodust leida võib (ja kui ei, siis ka kõige lihtsamas külapoes ikka on!) ning lisaks kõigele pakub tulel tasaselt podisev kaste nii silmale kui maitsemeeltele värvide ning aroomide segunedes tõelist naudingut. Ja kui antud roa puhul kõik elemendid klapivad, siis võib esimest suutäit võttes lihtsalt omaette mõmiseda ja mõelda, et tegelikult ei olegi õnneks vist rohkemat vaja. Sest kui süüa südamega teha, siis on seda ka maitsest tunda. Just nagu täna!
Kogustega on meie peres jätkuvalt nii nagu ta on. Süüa jätkub kõigile ning sageli mitmeks päevaks. Ja armee võime ka jätkuvalt ära toita. Seega võib kõiki koguseid nagu ikka oma vajaduste järgi muuta, kirja panen nii, nagu ise asja kokku klopsisin. Aga retseptist lähemalt:
Vaja läheb:
Ligikaudu 500g hakkliha
400 g pakk spagette
1 purk purustatud tomateid
Tomatipastat omal valikul ja kogusel, ise kasutasin antud hetkel 500g pakendis olevat Tomatera oma.
1 porgandit
3-4 küünt küüslauku
1 teelusikas punet/oreganot
1 teelusikas kuivatatud basiilikut, lisaks võib olemasolul kasutada ka värsket.
soola ja pipart
Bolognese puhul kehtib selline kirjutamata reegel, et mida kauem on ta tulel, seda maitsvamaks ta muutub. Kuulduste järgi pidavat Itaalia naised paja juba peale hommikusööki podisema panema, et kaste lõunaks õige meki külge saaks. Mina aga enamasti nii virk ja kannatlik ei ole, seega piirdun kuskil 30-45 minutise küpsetamisega. Spagetid tuleks vastavalt sellele siis kastme podisemise ajal ka keema panna, et asjad enam-vähem ühel ajal valmis saaksid. Tihtipeale on minu märguandeks see, kui üleskerkivate lõhnade tõttu enam kannatust oodata pole. :) Kuid alustame otsast.
Kõigepealt prae ära hakkliha, maitsesta soola ja pipraga. Täna lisasin hakklihale tsipa ka Santa Maria hakklihamaitseainet. Samal ajal haki hästi väikesteks tükkideks küüslauk, koori ning haki võimalikult õhukesteks kuubikuteks või ribadeks ka porgand. Kuna kaste kipub vähemalt minul podisedes viimaks pisut üle ääre pritsima, siis teen kastme mugavuse mõttes valmis potis, mitte pannil. Seega olekski järgmiseks sammuks segada kokku hakkliha, purustatud tomatid ja tomatipasta. Segada kõik ühtlaseks massiks ja siis pisut oodata, kuni kogu pada vaikselt keema läheb (enamasti keeran siis pliidi temperatuuri kuue palli süsteemi silmas pidades kolme-nelja peale). Lisa juurde porgand, natukese aja pärast ka küüslauk. Lase kastmel aeg-ajalt maitstes (vajadusel lisa soola, pipart - mina teen seda terve protsessi jooksul korduvalt, soolamine on mu nõrk külg!) vaikselt podiseda. Segamisel on tunda, kuidas roa konsistents iga minuti möödudes aina õigemaks muutub. Ja kui tunned, et aeg ning kannatuse piir käes, võid panna spagetid keema. Kuskil 5 minutit enne spagettide kurnamist võid juurde lisada pune ja basiiliku. Vürtsid käivad juurde alati viimasena, muidu tapab kuumus nende mõju ära. Kui kasutad lisaks kuivatatule ka värsket basiilikut, siis see tuleks enne kastmesse lisamist näppude vahel puruks rebida, mitte hakkida. Sega pisut ning peakski olema valmis! Ideaalis võiks serveerimisel peale raputada pisut ka parmesani juustu.
Kui kodus leidub veel valget veini, siis võib ka seda vastavalt tundele valmimisprotsessi ajal sisse valada, annab mõnusa meki.
Loodan, et keegi naudib seda rooga täpselt sama palju kui mina. Sest mõnikord peitub lihtsuses see kõige suurem ilu! Kunagi loodan kindlasti ka selle päris-päris bolognese ära maitsta, kuid seniks piisab mulle sellestki!
