Mingil moel on nõnda juhtunud, et olen tänavu suvel koledate ilmade ajaks, mis kohe kuidagi suve poole ei tüüri, kodumaa pinna teiste riikide vastu vahetanud. Avastanud, seigelnud ning kohe kindlasti ääretult palju nautinud. Sellevõrra on muidugi olnud vähem aega pliidi ääres seista ning oleme ajakasutuse koha pealt teinud pigem valiku väljasoleku ja ringirändamise kasuks. Ja eks suvekuumuses haarab käsi ikka pigem värske ning mahlase järele. Seda eriti ajal, kus kõik kodune ja maitsev igalpool valmimas on - erinevatest marjadest värviliste köögiviljadeni välja. Selle koha pealt on tegemist küll minu kõige lemmikuma ajaga. Kahju on ainult sellest, et sel aastal on minu rõdupõllumajandus pisut soiku jäänud ja pole kuigi palju ise kasvatada saanud. 

Kuid eks see magusaisu kipu ikka vahel enda nägu näitama ning siis tuleb midagi selleks puhuks vahel ka ette võtta. Naljakal kombel on minu Poolas veedetud aegade jooksul üsna tugevalt sisse juurdunud komme pärast hilist lõunasööki (poolakate jaoks  obiad) juua tassike kanget kohvi ja sinna kõrvale natuke maiustada. Sest kui teised nii teevad, tuleks ka eeskuju järgida, eks? Ja nüüd ongi nii, et pärast söömist kohe tunnen, kuidas pisike magusaisu vaikselt sisemuses pead tõstab.

Naljakal kombel puudub Poolas selline asi nagu "lõuna". Alustatakse hommikusöögiga, millele järgneb väike teine hommikusöök (enamasti väike võileib, snäkk vms), nii kella kaheteist-ühe-kahe ajal ja siis kella nelja-viie ajal on aeg päeva põhilise toidukorra - obiadi - jaoks. Kui kõht hiljem tühjaks peab minema on võimalus alati siis üsna hiline õhtusöök võileibade vms näol nahka pista. Jah, siin süüakse meeletult palju saia-leiba ning siinsest pagariäridest võiks iseenesest pisikese postituse juba teha. Mul oli üsna raske antud süsteemiga esialgu sina peale saada ning keha, harjununa teistsuguste toidukordadega, läks alguses üsna tasakaalust välja, kuid eks mitme nädala jagu külge pookimist on oma töö teinud ja asi on muutunud normaalsuseks. Ausaltöeldes ei mõistnud ma, tegelikult ei mõista siiani, miks on vaja päeva suurim toidukord üsna hilisel kellaajal süüa, kuid eks igal rahval on omad kombed ja nii-öelda reeglid, mida järgida. Ja õnneks on igalühel võimalik teha oma valikuid, kuidas, mida ja millal süüa. Ja tänulikkust tuleb tunda selle üle, et eestlased järgivad enamjaolt, välja arvatud suuremad pühad, mil tõeline söömisorgia tavaliselt aset leiab, kehale üsna tasakaalukat ja tervislikku toidurutiini. Ja tuleb tunnistada, et õige pisut ootan juba tagasitulekut musta leiva ja mitmeviljaputrude juurde. :)

Kuid kui pöörduda tagasi selle pärastlõunase maiustamise juurde, siis jah...sai üks väike koogike küpsetatud. Kuna midagi väga rasket kohvi kõrvale ei soovinud, siis valmis ahjus üks kergemat sorti joguritkook, kaetud mõnusa virsiku- ja mustikakihiga. Antud koogipõhi on niivõrd universaalne ning hooaegadele kohandatav, et seda võib tõepoolest kasutada pea kõikide puuviljade ja marjadega. Kevadel rabarberist, suvel värvidest punetavate ja sinavate marjade ning sügisel mahlaste õunteni välja. Talvel võib muidugi sügavkülmast varud välja kaevata! Kook jääb mõnusalt kerge ja mahlane, eelkõige just jogurti tõttu. Viimane lisab kooki ka pisut rohkem tervislikkust, kuna kasutatav võikogus on ka seetõttu võrdlemisi väike. Lisaks seisab kook päris mitu päeva värskena, nii et kartust, et kook - juhul, kui temast miskit nõnda kauaks alles on - ära peaks kuivama, ei tohiks ette tulla.

Koogi küpsetamiseks sobib parimana 23 või 26cm (lahtikäiv) vorm. 23cm jääb kook muidugi pisut kõrgem, kuid siis tuleks puutiku abil jälgida koogi läbiküpsemist.

Järgmisel korral lisan kindlasti veelgi rohkem marju (võib-olla just koogi keskele, et sealt ka miskit süües tunda oleks). Samuti katsetaks tainast muffinite tegemisel! 

VAJA LÄHEB:

195g jahu (kasutasin jahu mõõtmisel seekord mugavuse mõttes ise originaalretseptis välja toodud cup'i süsteemi ehk jahu lisasin pisut rohkem kui 1 ja 1/2 tassi)

1,5tl küpsetuspulbrit

55g võid

100-150 g suhkurt (kellele meeldib eriti magus, võib pisut rohkem lisada)

2 muna

300g maitsestamata jogurtit (originaalretsept soovitas panna 1/2 tassi, kuid lisasin ise nii poole rohkem, kook jäi veelgi pehmem!)

2 -3 värsket virsikut

170g mustikaid

Pane ahi 180 kraadi juurde soojenema. Valmista ette küpsetusvorm - kata küpsetuspaberiga või määri kokku võiga (antud juhul katsin ise vaid põhja küpsetuspaberiga ning määrisin ääred pisut võiga kokku). Sõelu jahu koos küpsetuspulbirga kaussi. Eraldi kausis vahusta keskmisel kiirusel omavahel toasoe või, munad ja suhkur heledaks vahuks. Lisa hulka jogurt ning vahusta veel nii 2 minutit. Tainas on sel hetkel üsna vedel.  Alanda miksri kiirust ning lisa hulka koos küpsetuspulbriga sõelutud jahu ning sega tainas õrnalt läbi. Proovi tainast võimalikult vähe "kloppida", et viimane kenasti õhtulisks jääks. Soovi korral kasuta miksri asmel lusikat. 

Vala tainas küpsetusvormi ning kata enamuse viiludeks lõigatud virsikute ning mustikatega. Suru need pisut rohkem taignasse. Jäta mõned viilud ja pisut mustikaid hilisemaks kaunistamiseks. Lase koogil ahjus umbes tunni jagu küpseda. Nii 40 minuti ajal võid järelejäetud virsikud ja mustikad koogile asetada. Kui kook on läbiküpsenud, peaks puutikk koogi keskele surudes kuivaks jääma. 

Võta kook ahjust välja ja lase enne söömist täielikult maha jahtuda. Enne serveerimist puista peale pisut tuhksuhkrut. Ja naudi!

 Ja juba ongi veebruar otsapidi poolepeal. Tundub, et iga päevaga, mil päevavalgust natukese päikesega segamini tasapisi rohkem kipub kätte jääma, möödub ka päev kiiremini õhtusse. Kuid sellest pole sugugi kahju, kui on asju, mida oodata ning milleni päevi mõtteis kalendrist maha kriipsutada. See väikene ootusärevus lühikese keskkonnavahetuse pärast, mille järele hing viimastel kuudel nõnda on karjunud, teeb iga päeva kõigest hallist ja argipäevasest saadetuna killuvõrra rõõmsamaks. 

Eelmisel korral kirjutasin päikesepaistest toidulaual, mis igasugust talvist värvipuudust pisut ravima peaks. Õnneks on ilmataat otsustanud viimastel päevadel hinge pisut soojade kollaste kiirtega kosutada ja energialaeng viimasest on olnud tohutu. Tuju rõõmsam ning motivatsioon paistab ka kuskilt kivi tagant pead pistvat. Tõotab aina paremaks minna. 

Kuid sellest vaiksest veebruarikuisest kevadpuhangust inspireerituna siia üks pisike pisarakook, mis ilma teinud ilmselt kõikjal. Esmapilgul pikast koostisosade nimekirjast hoolimata nõnda lihtne valmistada, kuid üldmulje koogist laual jääb igati muljetavaldav ja maitse ei jää sugugi tagaplaanile. Tõeline pidulauakook - suu hakkab praegugi mõttest koogile vett jooksma...Samuti passib maitsele erinevate tekstuuride kooslus; lusikapuudutusel murenev koogipõhi, hõrk sidrunikreem ning õhkõrn beseekate, mis ahjus kenasti kuldseks tõmbub. Ja pisarad tekivad koogipinnale ka! Niiet igati ehtne pisarakook. :)

VAJA LÄHEB:

Põhi:

100g võid

2,5dl nisujahu

2spl suhkurt

Näpuotsaga soola

0,5tl küpsetuspulbrit

2spl vett

Täidis:

150ml vett

1dl suhkurt (originaalretsept 1,5dl)

2spl nisujahu

25g võid

1 sidruni mahl ja riivitud koor

4 munakollast

Besee:

4 munavalget

1dl suhkurt (originaal 1,5dl)

Pane ahi esmalt 200 kraadi juurde soojenema. 

Sega eelnevalt toatemperatuuril pehmeks muutunud või ülejäänud põhja kuivainetega. Lisa hulka vesi ja sega taigen ühtlaseks. Taigna võid rullida küpsetusvormi suuruseks leheks (mina kasutasin lahtikäivat vormi, see on ka soovitatav) ja vooderda vormi põhi ja küljed. Võid suruda põhja ka näppudega hoolikalt vormi põhja. Viimast kasutasin ka ise, tundus pisut lihtsam ja suurt erinevust ma ei tundnud. Pane põhi umbes 15 minutiks külma tahenema. Kui ahi soe, siis torka taigen kahvli või tikuga läbi ning küpseta siis umbes 15 minutit ahju alumises osas.

Samal ajal valmista täidis. Lisa kõik komponendid potti ja kuumuta pidevalt segades, kuni segu muutub paksemaks ja seal tekivad kerged mullid. Võta siis koogipõhi ahjust välja ja vala täidis sisse. 

Besee jaoks vahusta munavalged tugevaks vahuks. Lisa edasi vahustades vähehaaval suhkur. Määri besee lusika või pritsikotiga koogile. 

Küpseta kooki veel umbes 10 minutit ahju alumises osa, kuni besee on muutunud kenasti helepruuniks. Lase enne serveerimist jahtuda, eemalda vormist ja voila! Nautimiseks valmis!

Selle aasta suvi möödus küll linnutiivul. Ilmselt läks asi nõnda juba seetõttu, et sai ise ilmatuma palju liikvel oldud, kuid midagi taolist poleks küll osanud oodata. Eks ta nii ole, et kogu aeg on kiirus, kiirus, ei muud. Möödunud aja jooksul sai kultuuri kogetud igasugustest nurkadest ning ega see toidu omagi puutumata jäänud. Palju sai ka katsetatud, kuid mingil põhjusel polnud suuremat tahtmist asjade jäädvustamisega jännata. Vahel tuleb asjadest ka puhata. Natukeseks eemale minna, et siis suure hurraaga tagasi tulla ja mõista, et ohhoo, see kõik pakub mulle jätkuvalt ilmatumalt suurt rõõmu.

Eks sügis ole ikka tavaliselt uute asjade alguseks. Ei ole vahet, kas algus on tekitatud iseenda või muuda ümbritsevate faktorite poolt, kuid juba mõtteline puhta lehe keeramine toimib omamoodi hingepuhastusena. Ja eile, kui juhtusin üle saja aasta taas Pinteresti meelevalda ja seal kõiki neid tuhandeid kauneid fotosid erinevatest roogadest nägema sattusin, tekkis hinge küll selline naljakas, kuid ülemäära õnnelik tunne, et näed, see ongi see, mis hinge päris soojaks kütab. 

Ja nüüd olengi otsustanud enda selle aasta "sügishooaja" alguse puhul tähistamiseks siia postitada ühe eriti maitsva koogi retsepti. Siiani pole ma olnud eriti suur küpsetaja, aga sel suvel sai nii mõndagi erinevate sündmuste tarbeks kokku klopitud. Kuid see mõnus kreemjas šokolaadikook troonib nüüd küll seniste küpsetiste edetabelis esikohal, kuna nõnda head kooki pole ma ilmselt väga kaua söönud. Kook pole ei liiga magus ega tundus eriliselt rammus olevat, lisaks annab marjade (siinkohal siis maasikate) mahlasus mõnusat värskust juurde. Ma tõesti ei oskaks vähemalt enda jaoks paremat kombinatsiooni välja mõelda, kui on toorjuust, šokolaad ja maasikad. 

Kaunist sügise ja kõigi uute ning vahvate asjade algust meile kõigile! 

VAJA LÄHEB:

Põhja jaoks:

Umbes 150g Digestive küpsiseid

75g võid

Antud kogusest saab kenasti ära täita 24cm koogivormi 

Täidise jaoks:

400-500 g toorjuustu (tõsta juba eelnevalt toatemperatuurile seisma, samuti munad)

2 muna

2sl suhkurt 

100g tumedat šokolaadi

100g piimašokolaadi

140ml hapukoort (ilmselt sobib ka maitsestamata jogurt)

1tl rummi (mina kasutasin tegelikult hoopis Vana Tallinnat)

Kaunistamiseks maasikaid, vaarikaid või muid marju vastavalt soovile! 

Esmalt purusta põhja jaoks küpsised ning sega eelnevalt sulatatud võiga ühtlaseks massiks. Suru segu lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele. 

Täidise jaoks sega toorjuust ja suhkur omavahel. Seejärel klopi teises kausis lahti munad ning sega need toorjuustusegule. Sulata šokolaad ning lase sel veidi jahtuda.  Lisa sulašokolaadile hapukoor ja rumm, sega omavahel ning vala see siis toorjuusutusegu hulka. Seda täidis läbi ja vala küpsisepõhjale. Aja lusikaga kenasti ühtlaselt täidis laiali ja küpseta siis 180 kraadi juures umbes 30 minutit. Lülita seejärel ahi välja ja lase koogil kinnise uksega umbes tunnike järelküpseda. Seejärel võta kook ahjust välja, lase maha jahtuda ja pane vähemalt kaheks tunniks külmkappi. Mida kauem kook muidugi külmas eelnevalt seisab, seda parem. Mingi hetk võib koogi siis ka kenasti ära kaunistada. 

Tassikese kange kohviga on see kook lihtsalt imeline! Mm...

Pole end iialgi suuremat sorti küpsetajaks pidanud ning ilmselt seetõttu ahjuust koogi või mõne muu magusa järele haaramiseks kuigi tihti ei poeta. Küllap on see ka mingis mõttes hea, kuid ometi jääb sageli seetõttu suur ja siiras rõõm ise magusate maiuste kokkuklopsimisest ning valmistamisest kogemata. Sest küpsetamisega on kohe teistmoodi. Omaenda kätega millegi loomine, kust kogu protsessi paisatud hool ja vaev tõepoolest maitsete kaudu väljenduvad. 

Sellel aastal lubasin iseendale, et jõulude puhul istun eelnevalt julgelt tunde köögis, et päriselt kohe küpsetada. Ja siiani on lubaduse täitmine üsna produktiivselt läinud ning meel kõigest sellest lausa eriti rõõmus. Oma koduköögis enda käe järgi asjade kasutamine ning mis kõige olulisem - kodumaisest toorainest - on tõeline rõõm. Ei suuda tegelikult sõnadesse panna seda eufooriat, mil viimaks pärast esimesi tunde kodus olles poodi sai mindud ja seal reaalselt kõike oli saada, millest hing siiani puudust oli tundnud. Heameel väikestest asjadest. 

Kuid suurest vaaritamisest hoolimata tuleb nentida, et küpsetamine on mulle siiski õige pisut võõras ning küllap ei tulnud kõik asjad nii välja, kui võib-olla oleks võinud, kuid eks harjutamine teeb meistriks. Siia panen aga esialgu kirja selle suviselt marjase ning figuurile spetsiaalselt jõuluajal meeltmööda tervislikuma juustukoogi, mis tavapärase toorjuustu asemel hoopis ricotta kohupiimast valmis on küpsetatud. Tõeliselt värske ning mahlane! Ja lisaks veel imelihtne! Inspiratsiooni sain siit imearmsast blogist, kust küpsetiste armastajatele ilmselt paradiis avaldub! 

VAJA LÄHEB:

PÕHI:

150g digestive küpsiseid

50g sulatatud võid

TÄIDIS:

600g ricotta kohupiima

200g hapukoort

1,5dl suhkurt

3 muna

1sl mett (võib ka välja jätta)

Pisut riivitud sidrunikoort 

Tunde järgi marju vastavalt iseenda soovile (mina kasutasin külmutatud mustsõstraid)

 

Esmalt purusta põhja jaoks peeneks küpsised ning sega omavahel kokku sulatatud võiga. Seejärel kata ühtlaselt lahtikäiva vormi põhi küpsisepuruga. Täidise jaoks sega omavahel kõik ülejäänud komponendid (mina segasin siin juba sisse ka marjad) omavahel ühtlaseks massiks ja vala ettevaatlikult koogipõhjale. Seejärel küpseta 180 kraadi juures 40-45 minutit. Silmas tuleb pidada, et ahjust välja võttes peab kook õrnalt võdisema ning ei tohiks olla täielikult läbiküpsenud. Lase koogil täielikult maha jahtuda (vajadusel kata selleks ajaks fooliumiga - mina seda ei teinud) ning aseta üleööks külmkappi. Hiljem kata kook marjadega või naudi niisama. :) 

Kuna mina valmistasin koogi päeval ning lasin sel külmas vähem kui ööläbi taheneda, jäi see mul esmalt serveerides pilti thees õige pisut "pehme". Järgneval päeval kapist uuesti võttes oli kook täielikult tahenenud. Endale tegin mällu ka märkme, et järgmisel korral kasutan täidises sidrunikoore asemel pisut sidrunist pigistatud mahla. 

Kevad toob endaga kaasa ikka niivõrd palju elurõõmu. Päikest, soojust, palju rohkem naeratusi ning emotsioone, mis headust ikka igas suunas laiali kiirgavad. Ja kuigi sel aastal on kogu eelpool loetletu segunenud omamoodi segase õppimismaratoniga, kuhu on vahele mahtunud väikestviisi sünnipäeva pidamine ning vahelduseks pisuke elu lõbusamate külgede nautimine, on see olnud siiski imeilus. Kõik on löönud üleöö tärkama ja õitsema. Ja vahel ei tahakski, et kogu see rohelus ning teistmoodi aeg palavasse suvesse üle kandub, kuigi ka see on omal moel maagiline. 

Ja kuigi ma nüüd jäin tänu kiiretele aegadele oma potipõllumajandusega pisut hilja peale ja näpud said mullaseks umbkaudu kuu aega õigest hiljem, on rõõm ise asjade ajamisest ikka kirjeldamatult suur. Loodetavasti saab seda peagi ka saagist suurest endast! 

Nüüdseks kihab enamik toidublogimaastikust erinevatest retseptidest, mis vitamiinidest ning päikselistest värvidest pungil. Vahva karulauk, imeline spargel ning esimesed grillikatsetused...kuid minu jaoks tähendab kevad eelkõige rabarberihooaega, mil viimasest ikka üle ega ümber ei saa. Kuna kahjuks endal kuskil võimalust rabarberit kasvatada ei ole, ei saa ka kõige juhuslikumale kättesaamisele mitte kunagi ei öelda. Ja kuna mõnest traditsioonist ei saa samuti kõrvale põigata, on kisselli kõrval tõepoolest üheks maailma kõige imelisemaks asjaks just see õige biskviitkattega rabarberi kook, mis ahjuplaadilt niivõrd kibekiiresti kipub kaduma. Kõrvale klaas külma piima ja ongi vist paradiis...

Kuid vahepeal tuleb katsetada ka. Mõned päevad tagasi lisandus traditsioonilisele ja ka imelisele tosca-kattega rabarberikoogile lihtsate lemmikute nimekirja
ka see antud hapukoorekattega kook, mille jaoks leidsin inspiratsiooni siit. Mõnusalt mahlane kook, millele annavad siidisust pehme põhi ning hapukat kontrasti hapukoore sisse "uppunud" rabarberitükid. Tõsiselt lihtne valmistada ning maitseb ka imehästi!

Kuna valmistasin koogi ise koguseid vähendamata pisut pisemas vormis kui tavapärane 24-26cm ümar lahtikäiv vorm, jäi minu koogi põhi võrreldes kattega üsna paks. Aga sellest hoolimata maitses hästi. Järgmisel korral teen kõik nii nagu vaja! :)

VAJA LÄHEB:

Põhi: 

100g toasooja võid

50g hapukoort

0,75-1dl suhkrut

1 muna

3dl jahu

1tl küpsetuspulbrit

Pisut soola

Kate:

250g hapukoort

1dl suhkrut

1 muna

1 tl vanillisuhkurt

300-350g tükeldatud rabarberit

Kaneeli

Kõigepealt pane ahi 200 kraadi juurde soojenema. Samal ajal vahusta toasoe või suhkruga, lisa hulka muna ning jätka vahustamist kuni on tekkinud ühtlane mass. Lisa hapukoor ning omavahel korralikult läbisegatud jahu ja küpsetuspulber. Puista hulka näpuotsa täis soola ja sega kõik omavahel korralikult läbi. Vooderda vorm küpsetuspaberi või määri võiga ning suru/vala (oleneb, kui vedel tainas tuleb) tainas ühtlaselt küpsetusvormi põhja ja äärtele. Katte jaoks sega omavahel hapukoor, suhkur, muna ja vanillisuhkur ning vala ettevaatlikult põhjale. Tükelda rabarber ning laota kattele. Puista peale suhkurt ning kaneeli ja küpseta 200 kraadi juures umbkaudu 40 minutit või kuni koogiääred on mõnusalt kuldpruuniks küpsenud. 

Klaasi piima kõrvale serveerituna parim. Nii toasoojalt kui külmalt! 

 Mõnikord on üsna kummaline, vahel isegi naljakas, kuidas mõningad maitsed või aroomid automaatselt mingite kindlate hetkede või momentidega ühtivad, mis eneselegi märkamatult mineviku radadele tallama viivad. Sellesama minu jaoks tõenäoliselt ühe kõige traditsioonilisema küpsetisega üldse - kohupiima plaadikoogiga - seonduvad paratamatult seesama raskesti sõnadesse pandev kodusoojus ning aastate möödumisega mälestustele külge haakunud hõng, mis nostalgialainete näol mõnusalt enda alla matab. Ja kui ma seda kooki kannatamatusest juba ahjusoojana maitsesin ja selle ilmeksimatult tuttavad maitsed minu suus lahvatasid, võisin vaid naeratada, sest kook maitses täpselt sama hea kui minu enda ema seda mulle esmakordselt valmistas, seda siis juba oma hea kümmekond aastat tagasi. 

Võib-olla olen üks paljudest, võib-olla üks vähestest, kes seda ütleb, aga see kook on omamoodi eriline. Imelihtsalt valmistatav, nagu üks kohupiimakook ikka, kuid sealjuures nii mõnusalt õhuline, mahlane ja maitse poolest, ülepaisutamata sõnadega - lihtsalt suurepärane.

Allpool toodud kogustest peaks jaguma sellise keskmise (25x35cm või miskit sinnakanti) ahjuplaadi katmiseks. 

VAJA LÄHEB:

Põhi:

100g võid (või võiks natuke aega enne kasutamist külmkapist välja võtta ja mõneks ajaks seisma jätta)

2 spl suhkurt

1 muna

2dl jahu

Näpuotsatäis soola 

Kate

600g kohupiima (eelistada tuleks just seda teralist kohupiima, mitte kohupiimapastat. Minu jaoks käivad õige plaadikoogi sisse ka rosinad, seega eelistasingi just (lahjat) rosinatega kohupiima)

1,5-2dl suhkurt

2dl hapukoort

Poole sidruni mahl

1tl vaniljesuhkurt

Järgmisel korral jätan põhja sisse suhkru arvatavasti lisamata või vähendan suhkrusisaldust kattes (kasutan nii 1dl suhkurt vms.). Arvatavasti mängis kohupiima magusus siin pisut rolli ja muutis koogi magusasõprade rõõmuks üsna magusaks, aga mitte nii hullusti, et see lausa häirima hakkaks. Tassi kuuma ning kange kohvi kõrvale oli ideaalne! 

Esmalt tuleks valmistada põhi. Selleks vahusta toatemperatuurile eelnevalt mõneks ajaks seisma jäetud või suhkruga kohevaks. Seejärel lisa muna ning vahusta õige pisut veel. Sega hulka jahu ja lisa näpuotsatäis soola. Suru tainas kannatlikult küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. (Siinkohal tuleb tõesti kasuks nipp küpsetusplaat eelnevalt õrnalt näppudega veega niiskeks pritsida, et paber minema ei libiseks!) Eelküpseta põhja umbes 5 minutit ja seda 200 kraadi juures.

Katte valmistamiseks eralda kõigepealt munavalged hoolikalt munakollastest. Munarebud ehk kollane osa vahusta suhkruga. Lisa sellele segule hapukoor, sidrunimahl ja vaniljesuhkur. Kõige lõpus lisa ettevaatlikult juurde ka eraldi tugevaks vahuks vahustatud munavalged. Tekkinud mõnusalt õhuline segu vala eelküpsetatud põhjale ja küpseta seda 180 kraadi juures umbes 30-40 minutit, kuni kook omandab silmale ilusa kuldse jume. 

Enne serveerimist lase koogil kindlasti ka jahtuda (kuigi pean tunnistama, et mina olin kannatamatu ja viskasin plaadi mõneks hetkeks rõdule ja esimesed tükid - nii piltide (seepärast selline mitte nii tahke ja kommertslik välimus!) kui maitsmise jaoks - lõikasin juba varakult). Aga nagu kohupiimakookidega ikka - seistes muutuvad aina paremaks. Aga kes nõnda kaua ikka kannatada jaksab... :)

Mäletan veel niivõrd selgelt seda mõne aasta tagust kena suveõhtut, mil mu nina ette lükati taldrik ühe imeliselt lõhnava ning veelgi imelisemalt maitsvama koogitükiga. Õhtu, mil tollal minu jaoks veel üsna tundmatu ning kohati isegi võõramaisena kõlav porgandikook end minu suurte lemmikute hulka sisse seadis. Sest nende pehme ning sõna otseses mõttes suussulava tekstuuri ja mõnusa meki, mis igale magusa- ja koogisõbrale väga mokka mööda peaks olema, kõrval võibki ainsaks miinuseks pidada koogi alatut oskust panna meid esmapilgul uskuma, et tegu ääretult tervisliku küpsetisega, mida ta ju kohe kaugeltki tegelikult pole. Kuid olen kindel, et oleme kõik nõus tagajärgedega leppima, sest maitseelamuse nimel võib ju end ohverdada.

Kuigi pean tunnistama, et antud kergelt šokolaadise porgandikoogi küpsetamisest on tegelikult möödas juba õige mitu päeva, tunnen selle maitset enda suus siiani. Ja mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem suu vett täis ka valgub ning teadagi ei ole see sellistel kellaaegadel teps mitte õige asi juhtuma. Veel võiks lisada, et vähendasin originaalretseptis kirjas olevat või ning suhkru kogust, kuid sellest hoolimata tuli kook tõsiselt maitsev (glasuur teeb igasuguse võimaliku magusapuudujäägi tasa!), millele andis kinnitust ka selle laualt kadumise kiirus. 

VAJA LÄHEB:

3,5dl jahu

1 dl suhkurt

75-100g võid

3 muna

350g porgandeid

1tl soodat (ise jätsin välja, kuna kodus antud hetkel seda lihtsalt ei leidunud, miskit sellest ei juhtunud)

1tl küpsetuspulbrit

Glasuuri* jaoks:

50 g võid

1dl suhkurt

1 spl kakaod

2 spl hapukoort

*Antud koogi puhul tegin glasuuri mälu järgi tunde järgi komponente kokku lisades, suhkrut panin kindlasti vähem kui 1dl ning ei kasutanud ka seda õiget küpsetamise jaoks mõeldud tumedat kakaod, sellest ka glasuuri hele värvus piltidel. Kuid parima maitseelamuse saavutamiseks võiks kindlasti glasuuri retseptis ettenähtud kogustega valmistada, mina olin sel momendil lihtsalt õige pisut laisk. :)

Esmalt pese, koori ning riivi porgandid peene riiviga. Sulata vahepeal või (mina tegin seda mikrolaineahjus) ning kuni porgandite riivimise lõpetad, lase sulavõil jahtuda. Seejärel sega riivitud porgand ning või omavahel. Sega omavahel jahu, sooda ning küpsetuspulber. Muna vahusta suhkruga mõnusalt kohevaks vahuks, sinna juurde lisa porgandisegu ning viimasena kuivained. Sega segu korralikult omavahel ühtlaseks ning vala võitatud (lahtikäivasse) koogivormi. Küpseta 180 kraadi juures umbes 40 minutit.

Mina kasutasin üsna pisikest südamekujulist küpsetusvormi, mistõttu tuli kook ka tavalisemast kõrgem. 

Kui kook on valmis, võta see ahjust välja ning aseta jahtuma. Seejärel hakka valmistama glasuuri. Selleks sulata või (paksupõhjalises) potis, lisa omavahel segatud suhkur ja kakao ning seejärel hapukoor.Enamasti kasutan segamiseks visplit - mugav ja käepärane. Keeda segu umbes minuti jagu ning lase enne koogile valamist õige pisut ka maha jahtuda. 

Mõnikord ei oska soovida mitte midagi rohkemat kui vaid kerget hallist argipäevast väljamurdmist, süstides väikeste asjadega rutiini värvilisemaid kiiri, mis hinge puhta rõõmuga täidavad. Need hetked, mil saad voodis õige pisut kauem vedeleda kui tegelikult vaja oleks, tundmata seepärast mingitki süüd, ning hiljem poolunisena silmi hõõrudes kööki loivata, tunda kuuma kohvi mõnusaid aroome kui need valades esmalt tassipõhja puudutades nõtkelt sealt tagasi põrkuvad, rääkimata sellest kirjeldamatust tundest, kui esimest sõõmu võttes kohv tasapisi sisemuse soojaks kütab, maitsemeeltel mängleb ja siis ajju esimesi signaalne ülesärkamisest saadab. Need ilusad hommikud. 

Ja kui lisaks kõigele sellele ootab hommikulauas kohvi kõrval ees veel maitsev kook...siis ei oskagi mitte midagi muud vist tahta!

Erinevad kohupiimakoogid on minu suured lemmikud. Enamasti on nad olenemata valmistusviisist imemaitsvad ning ka lihtsad valmistada. Oma suhtest koogiküpsetamisega olen juba kirjutanud, seega on juba teada, et midagi enneolematut keerulist oodata ei ole. Ainuke asi, mis mulle nende kookide puhul õige pisut vastukarva on, on see, et kõige paremini maitsevad nad absoluutselt mahajahtunult, tihtipeale veel pärast öö läbi külmas seisnult. Ja toidu puhul mul sageli selline kannatus puudub, mis muudab asja mitmeid kordi keerulisemaks kui vaja. Aga ometi sain ootamisega hakkama ning seetõttu ootas hommikul ees kõige mõnusam maitseelamus üldse. See peaaegu et juustune jogurti-ricotta kook on täpselt õige kook nendele, kes hindavad lihtsust ning kergeid maitseid. 

Originaalretsept on pärit SIIT imelisest blogist, ise kohandasin retsepti õige pisut enda järgi ümber. 

VAJA LÄHEB:

400 g ricotta kohupiima

400 g jogurtit (originaalretsept näeb ette Alma juustumaitselise murakajogurti kasutamist, kuid kuna mina seda poest ei leidnud, siis kasutasin virsikujogurtit!)
125g võid

2 muna

2dl suhkurt (mina täidisesse suhkurt ei lisanud, seega võib vabalt kasutada ainult 1dl suhkurt põhja küpsetamisel)

300g jahu

1tl küpsetuspulbrit

Pisut soola

Põhja valmistamiseks näpi omavahel ühtlaseks puruks või, küpsetuspulbriga segatud jahu, suhkur ja sool. Seejärel lisa juurde vesi ning sõtku valmis tainas, mille võid pärast seda umbes 15 minutiks külma seisma jätta. Siis suru tainas 26cm lahtikäiva vormi põhja ja äärtele, tee kahvliga põhja augud ning eelküpseta 200 kraadi juures umbes 10 minutit. Selleks, et põhja ääred alla ei vajuks, soovitatakse nad fooliumiga katta, kuid mina seda ei teinud ning ääred püsisid kenasti üleval! Samal ajal, kui koogipõhi küpseb, võid hakata tegelema täidisega. Vahusta munad (kui otsustad täidises ka suhkurt kasutada, siis lisa 1dl) õrnkollaseks vahuks ning seejärel sega juurde ricotta kohupiim ja jogurt. Vala valminud segu vormi ja küpseta ahjus 40 minutit. Kui kook on valmis, peab sellel laskma täielikult maha jahtuda, et kook taheneks. Kõige parem on kook aga pärast öö läbi külmas seismist - nagu kohupiimakoogid ikka! 

Selle koogi puhul võib kasutada erinevaid jogurteid, mille abil maitseid varieeruvaks muuta, samuti võib vabalt sisse segada ka erinevaid marju. 

Üsna tihti kipun mõtlema selle üle, miks me kipume niivõrd kergekäeliselt argielu kaootiliselt tiirlevas keerises ära unustama elu kõige ilusamaid ning ühtaegu ka kõige lihtsamaid külgi. Neid kirjeldamatud momente täis erinevaid emotsioone, sõnu, lõhnu, värve ning hingesoojendavat rõõmu. Nii sageli ei pane me tähele, kui meeldivalt mõnus on päikese soojus, kuidas värvid meie ümber sujuvalt ühte põimuvad, kuidas õhk lausa tuntavalt vihma moodi maitseb või kuidas hommikuse kohvi aroom ninasõõrmetesse jõudes ebareaalselt suurt naudingut pakub. Või kuidas ajaga kiiruse peale võisteldes sageli iga amps toitu lihtsalt söögitorust alla libiseb, tundmata, mil määral erinevad maitsed plahvatuslikult keelel ühte põimuvad. Igati loomulik ja mõistetav, sest ega maailmaga ei jaksagi pidevalt võistelda ja sammu pidada.

Kuid ilmselt on just seetõttu need hetked, mil end muhedalt köögilaua taha istuma sead, õrn ootusärevus tulemi ees hinges surisemas, ning kahvliga esimese ampsu taldrikult võtad ning suhu pistad. Need momendid, mil suled ilma mingisuguse vaevata silmad ning võid ainult mõelda, et kui taeval oleks maitse, siis tõenäoliselt olekski tegemist sellega, mis minu meeltel mängleb. Täpselt nii tõenäoliselt peenikesed inimesed välja surevadki, kuid las minna...

Kui päris aus olla, siis eriline koogiküpsetaja ma ei ole. Kogu protsess kipub minu peas mitmeid kordi parem ja edukam välja nägema, mistõttu on reaalne tulem sageli ligilähedane harju keskmisele, kuigi see, milline mu köök pärast välja näeb, ületab lati mitmekordselt. Seega püüangi ma enamasti suure koogiisu tekkides kokku klopsida midagi ääretult lihtsat, mis saab kiiresti valmis ning mille valmistamine ei nõua eriliselt suuremaid oskusi kui vaid koostisainete kokkusegamine...täna küpsetatud kohupiima-mustsõstrakook on pesuehtne näide sellest, millega isegi mina hakkama sain. Ja koogi suussulav tekstuur, mõnusa magususe ning marjade hapukas kooslus on absoluutselt mõnda lisakilomeetrit jooksurajal väärt...

VAJA LÄHEB:

400 g kohupiima (mina kasutasin lahjat vanillimaitselist kohupiima, mistõttu jätsin originaalretseptis oleva 100g suhkrut välja. Kui kasutate väherasvast maitsestamata kohupiima, siis võib vastavalt maitsele ning vajadusele ka suhkurt lisada)

1 pakk Erika tordipulbrit (kui seda ei leidu, võib vabalt seda asendada juubeli tordi või šokolaadimuffinite tegemiseks mõeldud pulbriga!)

150g võid

2 muna

Mustsõstraid (praegusel ajal, mil igasugu marju meeletutes kogustes kõikjalt saada on, võib antud koogi sisse ükskõik, mida panna! Kirssidest ja vaarikatest mustikate ja mustsõstardeni välja)

1 tl vanillisuhkurt

Esimesena sega näppude vahel õrnaks pudi meenutavaks massiks kokku tordipulber ja või. Seejärel sega eraldi kokku kohupiim, munad ning vanillisuhkur. Kui kasutate maitsestamata kohupiima, siis võib siinkohal juurde segada ka suhkru. Kuna kook ise on aga tordipulbri tõttu üsna magus ja rammus, siis vähemalt mina jätaks suhkru isegi välja, kuid eks iga maiasmokk teab ise, kui magus üks koogike peaks olema. Kohupiimamassile lisa juurde ka enda poolt valitud marjad, soovitatavalt võiksid need olla hapukamat sorti, et ülejäänud koogi magusust omaltpoolt tasakaalustada. Puista 2/3 eelnevalt purust 24 või 26cm lahtikäivasse vormi ning suru see õrnalt vormi põhja. Vala peale kohupiimasegu ning puista peale ülejäänud puru. Küpseta kooki 180 kraadi juures umbes 35 minutit. Enne serveerimist tuleks kook täielikult maha jahutada, siis on ta maitselt parim! 

Järgmisel korral proovin seda teha ka juubelitordi pulbriga ning pealmise purukihi sisse segan mahlasuse lisamiseks võib-olla ka pisut kohupiima või lisan sekka mõned marjad.