Vahel näib ilmvõimatuna see, kui ruttu tegelikult aeg meist mööda libiseb. Keerleb ja pöörleb ning suurte ootuste ja meeleolude tuultes keerab ootamatult ette uue lehe, millele loetud päevade ajal taas üks pikem lookene kirja panna, täis loetlematult palju erinevaid kogemusi ja hetki. Kuid siin ta taas on. Uus aasta on täiesti ootamatult ustest läbi astunud ning oma kodinatega nina ette maha prantsatanud. Ilmselt on viimaks aeg ka pühadeudust läbi murda ning tasapisi uue aastanumbriga seotud tegudele asuda. Eks soove ning plaane on palju, mõned neist seotud ka selle armsaks saanud kohakesega minu elus, kuid eks elu näitab, kas ja kuidas asjad oma rada hakkavad käima. 

Ma ei tea, kuidas on teiega, kuid uue aastanumbri saabudes tundsin ma lausa süvitsi, kuidas on aeg rasked jõuluroad seljataha jätta ning keha ja vaimu millegi kergemaga värskendada. Midagi rohelisemat, värvilisemat, kergete ning värskete aroomidega täidetut. Ja nõnda koperdasingi ühel päeval retseptikogudes ringi tuuseldades antud lillkapsa-õuna püreesupi otsa. Teadagi olen ma üks kõige suuremaid püreesupi sõpru üldse, mistõttu kooslus kergest lillkapsast ning magus-hapust õunast ühes pajas podisemas meelele eriti suurt headmeelt valmistas.

Supp on lihtne ja ülikiire valmistada, nagu ikka! Originaalretsept on mõeldud 8 sööjale, ise kahandasin koguseid nii neljale. 

VAJA LÄHEB:

25g võid

1-2 sibulat

1 keskmine lillkapsapea (või nii 400-500 g külmutatud lillkapsa õisikuid)

4 keskmist õuna (kooritud ja tükeldatud), lisaks pool õuna serveerimiseks

400ml piima

200ml vett

2 puljongikuubikut

Soola, pipart

Oliiviõli, tüümiani serveerimiseks

Kuumuta õli paksupõhjalises potis ning lisa esmalt peenelt hakitud sibulad. Prae, kuni sibulad omandavad kergelt kuldse ilme ja pehmenevad. Seejärel lisa hulka tükeldatud lillkapsas ja õunad, kuumuta veel kuskil 5-6 minutit. Lisa hulka piim, vesi ja puljongikuubikud, lase keema minna ning seejärel langeta temperatuuri, et supp õrnalt podiseda saaks. Kui lillkapsas ja õunad on muutunud pehmeks, püreesta supp saumiksri abil ühtlaseks. Maitsesta soola ja pipraga, soovi korral võid lisada ka näpuotsatäie suhkurt. 

Serveerimisel lõika valmis peened õunatikud, aseta need supile. Raputa peale kuivatatud tüümiani ning nirista pisut oliiviõli. 

Ja ongi aeg nautida. Eriti meeldis mulle tüümiani ning värske õuna kooslus, mis nii mõnusa kick'i supile suhu pistes juurde andis! 

Viimasel ajal hakkas hirmsasti peedi järele piinama ning sai teda toidu sisse nii ühel kui teisel kujul lisatud. Kuna Maaülikoolis on hakatud lõunasöögiks pakkuma vahvaid mahetoite ning suurenenud ka sealne supivalik, siis saingi ühel toidukorral inspiratsiooni valmis meisterdada üks vahva punane peedisupp. Kui koolis meenutas supp pigem palju nalja tekitavalt mannavahtu, siis minu supike kuuluks ilmselt pigem sinna pohlamoosiliste seltskonda. Maitse poolest on supp aga peet mis peet, pealegi mõnusalt küüslaugune. Viimane peaks eriti kasulik olema nüüdisaegsel gripihooajal, lisaks ka talv külmakraadidega varsti ukse ees! 

Valmistasin supi iseendale, kuid valminud kogusest saaks söönuks ilmselt ka kaks väiksema isuga inimest. 

VAJA LÄHEB:

1 keskmise suurusega kartul

2 suuremat keedetud peeti

1 väiksem sibul

3 küüslauguküünt

Kuivatatud basiilikut

2-3 spl maitsestamata jogurtit või hapukoort (võib vabalt asendada ka toorjuustuga)

Soola, pipart

Panin esmalt soolaga maitsestatud vette keema väikesteks kuubikuteks lõigatud kartuli. Vett lisasin nõnda palju, et kartulid oleksid kenasti kaetud. Mõne aja pärast lisasin sekka ka peedi ja lasin koos neil podiseda. Samal ajal praadisin õrnalt kuldseks peeneks hakitud küüslaugu ja sibula. Need lisasin ka pärast praadimist supile. Kui kartulid tunduvad olevat valmis, püreesta supp saumiksri abil. Lisa hulka ka jogurt või hapukoor, maitsesta veel soola ja pipraga ning sega sisse ka nii teelusika jagu basiilikut. Ja ongi valmis!

Mina täiesti püreeks suppi ei lasknud, meeldib neid pisikesi peeditükke konsistentsis tunda. :) 

Vahepeal juhtub kohe nii olema, et kõige paremad asjad juhtuvad meiega täiesti juhuslikult. Ilma mingisuguse suurema planeerimise või vaevata - ühtäkki lihtsalt ongi nii. Ja sedasi juhtus täpselt ka antud supiga. Viimase valmistamine oli tingitud ka vajadusest enne suvepuhkusele sõitmist külmkapp veel sinna seisma jäänud võimalikest riknevatest toiduainetest tühjaks teha. Nii saigi kõik kapist leiduv potti podisema pistetud ja takkapihta supiks püreestatud. Ja seda, mis välja tuli, ei oleks osanud me keegi oodata. Tõesõna, supitaldrikusse sai tõstetud üks paremaid püreesuppe, mida ma iial söönud olen. Ilma liialdamata. Ja lisaks kiirgas ka supp veel nõnda kaunilt ja kuldkollaselt!

Koguseid päris täpselt ilmselgelt kirja ei pannud ja nüüdki kriban mälusopist sobratud killukeste põhjal asja siia üles. Aga eks siin olegi tegemist sellise universaalse retseptiga, mida võib vastavalt oma soovidele ja külmkapi sisule kohandada. Aga mainiksin siiski ära, et antud supi puhul mängivad porru ja kapsa olemasolu maitse osas üsna suurt rolli. 

VAJA LÄHEB:

2 kartulit

1-2 porgandit 

1 porru (porru lehti ei kasutanud)

Tükk valgest kapsapeast (nii 200-300g)
Tükike ka suvikõrvitsat

Puljongikuubik

2-3 spl hapukoort

Jahvatatud paprikapulbrit

Vahemere ürte (kasutasin segu basiilikust, oreganost jms.)

Soola, pipart maitsestamiseks

Vett

Esmalt haki kõik komponendid väiksemateks kuubikuteks ning pista potti. Vala peale nii palju vett, et kõik koostisosad oleksid kenasti kaetud, vajadusel võib vett hiljem pisut ka juurde lisada, kui supp tundub liialt paks olevat. Pista hulka ka puljongikuubik ning lase supipõhjal keema tõusta. Lase potil kenasti podiseda, sekka võid lisada ka muid maitseaineid (või tee seda soovi korral hoopis pärast püreestamist). Kui kõik tundub piisavalt pehme olevat, püreesta supp saumiksriga. Sega hulka hapukoor ning maitsesta soola, pipraga. Maitse ja korrigeeri maitset vastavalt soovile. Ja tegelikult peakski kõik olema! 

Serveerimiseks röstisin pannil ilma õlita saiakuubikuid ja puistasin peale kuivatatud peterselli. Lihtne aga nii maitsev!

Esmalt puhasta ning haki peeneks sibul ja küüslauk, sama tee porgandiga, mille võid peeneks riivida. Seejärel pruunista neid mõned minutid pannil, samal ajal keeda valmis vesi (kõige lihtsam on seda teha veekeetjaga). Lisa potti umbes pool liitrit vett, sibul, porgand, küüslauk, puljongikuubikud, paprikapulber ning tüümian ja basiilik. Lase umbes 7 minutit keeda, seejärel pane potti purustatud tomatid, oad ja vastavalt soovile ülejäänud vesi. Vett võib alati hiljem veel juurde lisada. Maitsesta soola ja pipraga, vajadusel lisa maitsete tasakaalustamiseks hulka ka pisut suhkurt, nii pisema teelusika jagu. Lase supil podiseda, kuni see on saavutanud sinu jaoks õige konsistentsi ja maitse. Seejärel lihtsalt naudi! 

Viimaks sai pärast ulmelist pidusöömist, mis sel aastal kestis lausa mitmeid päevi ning millele järgnes lühiajaline tõrge isegi pliidi poole pilgu suunamisest, rääkimata söögitegemise ideele endalegi mõtlemisest. Aga kaua üks inimhing ikka jaksab vaikselt koriseva kõhuga ringi liikuda, eks. Ja kuna suurt praadi pärast taolist söömapidu siiski veel tahtma pole hakanud, otsustasin pöörata püreesupi usku. Ja tundub, et püha rituaali hakkan vähemalt mõnda aega läbi viima üsna tihti! Sest nii maitsev on. 

Pean tunnistama, et suur seenesõber ei ole ma kunagi olnud. Peale tõelise klassika, imemaitsva kukeseenesousti, mis keedukartulitega koos niivõrd hästi maitseb, ja šampinjonide väga muud sööma ei kipu.  Purki pistetud seentest on minu käed siiani väga kaugele hoidnud ning küllap teevad seda ka edaspidi, kui just mingi eriline ime aset ei leia! Ja ega nüüdki asi eelpool toodud seenesortidest kaugemalt pole, kuid isu nende söömise vastu kasvab vist tõesti iga päevaga. Allpool toodud seenepüreesupp on üks minu viimaste päevade katsetustest. Nagu ikka, imelihtne, kuid imemaitsev! Retsept pärit Toidutarest.

VAJA LÄHEB:

300-400g šampinjone 

1 sibul

2-3 küünt küüslauku

1spl võid

1 liiter vett

6 (röst)saiaviilu

1 seenepuljongikuubik

2dl kohvikoort 

Soola, pipart

Esmalt tükelda seened, puhasta ning haki peeneks sibul ja küüslauguküüned. Aja paksupõhjalises potis või kuumaks. Lisa seened, sibulakuubikud ja küüslauk ning kuumuta tasasel tulel, kuni suurem osa seentest eralduvast vedelikust on eraldunud ning aurustunud. Umbes 10 minutit. Lisa juurde kuum vesi, saiaviilud, puljongikuubik (murenda sõrmede vahel) ja maitseained. Siinkohal tõmbas minul hetkeks kulm kortsu, kuna saiaviilud kogu seenemassi ja muuga nägi tõsiselt kahtlane välja, kuid karta pole põhjust. Sai paksendab suppi ning kuigi see ei ole just kõige isuäratavam vaatepilt, mis valmistamisprotsessi käigus ette tuleb, jääb tulemus siiski siidiselt pehme. Saadud "suppi" hauta peaaegu keemiseni ligikaudu 10 minutit, eemalda tulelt ning püreesta nuimiksriga ühtlaseks seguks. Seejärel vala juurde kohvikoor ning kuumuta uuesti keemiseni. Maitse ning vajadusel lisa soola/pipart. Serveerimisel raputasin juurde pisut veel kuivatatud peterselli ning maitses imehea! 

Allpool toodud supp on midagi absoluutselt teravate toitude sõpradele, sest supp on võimalik täpselt vastavalt enda vürtsikuse tundlikkusele tuliste maitsetega maitsestada. Kuna mina olen viimasel ajal muutunud eriti suureks tšillisõbraks, tuli süües nii mõnelgi korral sügavamalt sisse hingata, et meeltel lõõmavaid leeke pisut kustutada. Mõnus! Aga ära tuleb mainida, et selle supi puhul on tõepoolest tegemist kõige parema toiduga, mis külma keha kiiresti ellu äratab, mistõttu hakkab see kindlasti minu menüüs eeloleval talvel tihedalt korduma. Retsept taas pärit sellelt leheküljelt. 

VAJA LÄHEB:

1 kg kooritud ja hakitud tomateid (mina ostsin ajakulu vähendamiseks poest 800g kooritud tomatite konservi ja paar tomatit koorisin ja hakkisin ise lihtsalt hiljem juurde)

250g segahakkliha (vabalt võib teha ka näiteks kanahakklihaga!)

1 suure pöidla suurune jupp peenelt hakitud värsket ingverit

1-2 peenelt hakitud punase tšillipipra kauna (teravate toitude armastajad peaksid kindlasti 2 kauna kasutama!)

1 suurem tükeldatud sibul

2 keskmist riivitud porgandit (mina hakkisin peeneteks kuubikuteks)

2-3 peenelt hakitud küüslauguküünt

0,5L köögiviljapuljongit

Õli ja soola

Kõigepealt soovitan ära puhastada ja tükeldada köögiviljad, et edasist tööd lihtsamaks muuta. Kui see valmis, kuumuta paksupõhjalises potis õli, lisa esimesena potti sibulad ja porgandid, mõne hetke pärast kalla juurde ka küüslauk ja ingver. Kuumuta neid mõni minut, pärast mida lisa hulka ka hakkliha ja tšilli. Pruunista hakkliha, kuni see omandab kuldse värvuse, misjärel lisa juurde tükeldatud ja kooritud tomatid ja puljong. Lase supil vaiksel tulel umbes tund aega rahulikult keeda

Mõnikord juhtuvad asjad ebaloomulikult ruttu. Kohati isegi ebasobival ajal, mil nende juhtumist sugugi ette poleks osanud ennustada, rääkimata pingsast ootamisest. Just nagu esimene lumi tuli maha ilma mingisuguse suurema hoiatuseta, ilma, et hinge oleks jõudnud punuda segu ootusärevusest ning kannatamatusest. Või kuidas tuul mõnikord niivõrd läbilõikavalt külmalt kõndides näkku puhus, et meel lõdisemisest tekkivate värinate vahepeal ainult maailma kõige soojematest asjadest võis unistada. Ja kõigist nendest mütsidest, kinnastest, mõnusalt villastest kampsunitest, kuumast kohvist, teest ning hõõgveinist ja muust sellisest kraamist, mis hinge sees soojana hoiavad, inspireerituna valmisidki viimase paari päeva jooksul viimaks minu oma käe all otsast lõpuni päris ise tehtud supid. Ja kui ka minu mõistus lõpuks hoomama hakkas, kui lihtne on selliseid suppe tegelikult valmistada, pidin oma pelgalt purgisuppidele seotud minevikule õrna häbiloori peale viskama. Aga nüüd on ka minu silmad avatud! 

Selle supi puhul tuleb tõdeda tõsiasja, et sööjale on alateadlikult valida antud kahe võimaluse vahel: sa kas armastad seda suppi juba esimesest lusikatäiest või tekib vastupidi kerge tõrge, mil peas loodud kujutelm maitsemeeltel tuntuga sugugi kokku ei lähe. Täpselt nii juhtus ka, kui ma seda suppi enda perele valmistasin: 50:50 olukord. Aga eks igaüks peab selle väljaselgitamiseks imelihtsa toiduteoga ise hakkama saama. Mina olen aga absoluutselt selle kiire supi, mille tummine maitse ja imemõnus tekstuur ka praegu suu õige pisut vett ajab jooksma, suur austaja ning sööksin seda iga kell uuesti. Originaalretsept pärineb siit.

VAJA LÄHEB:

500 g sibulaid

3 küüslauguküünt

1 spl võid

0,5l piima

0,5l (aedvilja)puljongit

1spl jahu

150g riivjuustu (mitte light!)

Soola

Murulauku (mina jätsin välja, kuna poes ei leidunud...)

Esmalt viiluta sibul maitse järgi suupärasteks tükkideks ning haki küüslauk. Sulata pannil või ja kalla need sellele. Kuumuta neid keskmisel kuumusel, aeg-ajal umbkaudu 30 minutit, kuni sibulad omandavad imeilusa kuldse jume ja muutuvad tekstuurilt poolpehmeks. Seejärel sega 1 supilusikas jahu 1dl piimaga. Samal ajal kuumuta puljong ja ülejäänud piim (4dl) keemiseni, lisa juurde pruunistatud sibulad. Seejärel vala juurde ka jahuga segatud piim ning lase segul keema tõsta. Pärast seda tõsta pott tulelt ning lisa järjepanu segades väikeste osadena juurde riivjuust ning tee seda, kuni juust on sulanud. Oluline on, et riivjuustu puhul ei oleks tegemist light versiooniga, kuna see kipub sulamisel kergelt tükki tõmbuma, mistõttu supi konsistents ei tule selline nagu peaks. Kui juust sulanud, maitsesta suppi vajadusel soolaga. Serveerimisel raputa peale peotäis hakitud murulauku ning kõrvale võid pakkuda mõnusalt krõbedat röstsaia. Imelihtne, kuid seejuures väga maitsev!