Kummalisel kombel on nüüdseks iga-aastaseks tavaks saanud vastlaid mõned päevad hiljem pidada, kuna isetehtud kuklid erinevatel põhjustel (aeg, aeg ja veelkord aeg...) just siis ahjus valmis kipuvad küpsema. Vastlakukleid olen nüüdseks ise teinud vist neljandat aastat ning võin öelda, et alles nüüd hakkan pärmitaignaga nii-öelda sina peale saama. Küll ei ole see korralikult kerkinud või on tainas jäänud liialt nätske ja kuklid pisut kuivavõitu, mida vahukoor küll parandab ning ega kuklid söömata pole ka jäänud, aga kripeldama jääb ikkagi. Lisaks olen alati olen žongleerinud erinevate retseptide vahel, jäämata pidama ühele, mis päriselt minu jaoks ka toimiks. Ei oska öelda, kas õige pärmitaigna taga on peidus suur hool ja armastus või midagi muud, kuid viimaks hakkab minust ka selles vallas asja saama. Loodetavasti ei sõnunud nüüd ära! 

Kuid ühte võib öelda: aega peab olema. Ja suureks abiks on ka köögikaal, kuna olen lõpuks aru saanud, et küpsetamise puhul improviseerimisega, vähemalt koguste koha pealt, suurt pistmist pole. Pärm tuleks vanadele õpetussõnadele vastupidiselt sulatada hoopis käesooja piimaga, mitte suhkruga, mis minust targemate sõnul hoopis pärsib pärmseente tegevust ja tainas ei kerki sugugi nii kohevaks kui võiks. Samuti on olulise tähtsusega komponentide temperatuur enne taigna valmistamist: ained külmast välja! 

Kuigi (minu suureks üllatuseks) jagame vastlaid pühade näol ka soomlastega ning kuklid ka siin-seal müügil olid, minu käed nende järele ei ulatunud, sest oma on siiski oma. Võib-olla pisut tahumatu ja arenemispotentsiaali omav, aga kõigest hoolimata enda kätega tehtud. 

Retsepti, inspiratsiooni ja õige pisut ka julgust piilusin siit. 

VAJA LÄHEB:

600g jahu

250g piima

35g presspärmi

75g võid

50g suhkrut

1 muna

Näpuotsaga soola

Veel 1 muna määrimiseks

Vahukoort

Nagu ennist öeldud, võta kõik koostisosad varem külmkapist välja, et nad taignategemise ajaks oleksid toasoojad. 

Esmalt lahusta pärm käesooja piima sees ja sega hulka umbes pool (~300g) jahukogusest. Klopi mass ühtlaseks ja lase soojas (soovitatavalt ka niiskes) kohas umbes 30 minutit kerkida. Seejärel sega juurde eelnevalt sulatatud ja enam-vähem mahajahtunud või (järgmine kord jätan mina või sulatamata), suhkur, muna, sool ja ka veel ülejäänud jahu (kui jahu lihsalt kaussi kallamise asemel sõeluda, peaksid taignasse kuklid tunduvalt õhulisemad tulema). Sõtku tainast seni, kuni see on ühtlane ja läikiv, samuti peaks see üsna lihtsalt kausi ning käte küljest lahti lööma. Puista tainale pisut jahu ja jäta see taas käterätiku alla sooja kohta kerkima, kuni see on vähemalt kahekordistunud. 

Kui tainas on kerkinud, aseta see jahusele tööpinnale ja vormi käte abil paraja suurusega pallikesed. Aseta kuklid plaadile (niiskesse keskkonda) ja lase neil kerkida (mina ootasin seni, kuni ahi soojaks läheb). Kerkinud kuklid määri lahtiklopitud munaga ning küpseta 220 kraadi juures umbes 15 minutit. 

Kui kuklid valmis, lase neil täielikult maha jahtuda. Vahusta vahukoor üsna tugevaks vahuks, et see kuklile asetades laiali ei valguks. Soovi korral aseta kuklile enne vahukoort veel hapukamat moosi või sega koore hulka näiteks toorjuustu või kohupiimapastat, nii saad pisut rammusama vahu, vastavalt oma maitsele.