Iga päev vaid nüüd näen, kuis päike kustutab öö.

Kuigi minu puhul ei ole tegemist toitu väga valiva sööjaga ning enamasti võin maitsta/süüa kõike, mis meeltele vastuvõetav tundub, ei mõista ma samas hukka ka neid, kes väga kindlameelselt päris mitmetele asjadele, mis mulle endale meeltmööda on, vastu seisavad ja neid suusissegi ei pane. Tean mitut, kellele ei maitse punapeeti või paprikat sisaldavad toidud. Mõnele ei meeldi näiteks üldsegi kala, lõhe kusjuures eelkõige. Minu vend on absoluutselt igasuguse ananassi või maisi vastu ja isa ei talu üldse basiilikut (see on võimalik, jaa, kuid eks teda annab ka natuke ära petta). Eks maitsed olegi erinevaid ja kõigile ei saagi kõik meeldida. 

Küll on mul aga õige pisut (vahel rohkem, vahel vähem) raske mõista seda, kuidas ei saa inimestele meeldida sibul. Minu jaoks on see ilmselt enamiku toitude koostise vaieldamatu baasosa, milleta seda õiget maitset kuidagi täielikult samalaadsel viisil kätte ei ole võimalik saada. Võin end tõepoolest kuulutada väga suureks sibulasõbraks, kes seda igal võimalusel kuhugi toidu sisse ikka topib.

Kuna suu hakkas ühel päeval erinevaid pirukaretsepte pidi tuhlates tohutult sibulapiruka peale vett jooksma, mõtlesin kokkukeedetud pelmeenisupi kõrvale ühe mõnusa ja pisut tervislikuma piruka valmis küpsetada. Pirukapõhjas on kasutatud täistera nisujahu ja kaerahelbeid ning täidisesse pole lisatud grammigi juustu ega koort, mis piruka rammusaks muudaksid. Kuid maitse ei kannata nende komponentide puudumise tõttu sugugi. Pirukas sai põhja sisse raputatud ürtide tõttu mõnusalt maitseküllane ja kõhtutäitev. Lisaks annab kaerahelveste ja täisterajahu kombinatsioon põhjale mõnusa krõmpsuva tekstuuri ja maitse, värv jääb ka seetõttu kena ning kuldne.

VAJA LÄHEB:

1 dl jahu (soovitatavalt täistera nisujahu, võib proovida ka mõne muu jahuga)

1 dl kaerahelbeid (mina kasutasin kiirkaerahelbeid)

80-100g võid (siinkohal sain mina 80g hakkama, kuna ei soovinud väga palju lisada, kuid kes soovib rammusamat ja pisut võisemat põhja, võib vabalt 100g lisada)

1 tl küpsetuspulbrit

1 tl soola

Santa Maria ürdisegu küüslauguga (siinkohal võid kasutada endale meelepäraseid ürte: basiilik, oregano vms.)

Vastavalt soovile sibulat, vähemalt 400g jagu, alati võib muidugi rohkem!

2 küüslauguküünt

1 sl valge veini äädikat

2 muna

2dl piima

soola, pipart, tüümiani, pisut suhkurt

Põhja jaoks sega omavahel kokku kuivaineid, lisa hulka soo ja ürdisegu aning seejärel sega näppudega omavahel läbi, kuni tekib mõnus pehme pudilaadne mass, mida saab palliks kokku suruda. Pista põhi seejärel vähemalt pooleks tunniks toidukilesse mässituna külmkappi seisma. Samal ajal puhasta ning viiluta/tükelda sibulad ning küüslauk. Kuumuta pannil õli ning lisa hulka sibul, mida tasasel tulel mõnda aega hoida (ilmselt kuskil 15-20 minutit), kuni sibul muutub mõnusalt küpseks, pehmeks ja kuld-pruuniks. Mingi hetk võid sisse visata ka küüslaugu ja lõpupoole pisut soola, pipart, tüümiani ja valge veini äädika. Lisada võib ka pisut suhkurt, nii näpuotsaga.

Põhja jaoks eelkuumuta ahi 200 kraadini ning suru külmkapis seisnud taigen vormi. Kui ahi on piisavalt kuum, küpseta taigent kuskil 10 minutit. Samal ajal vispelda omavahel muna ja piim. Siinkohal lisasin sekka taas pisut seda ürdisegu, soola ja pipart. 

Kui põhi küpsenud, tõsta välja ning lisa põhjale sibulad, seejärel vala peale muna-piima segu. Küpseta pirukat umbes 25-35 minutit, kuni pirukas on kenasti kuldpruuniks muutunud. Enne serveerimist lase õige pisut jahtuda (ise sellega sel korral hakkama kahjuks ei saanud, seega saab ka kannatamatult ootamata söönuks!;)