Ühel hommikul tuli spontaanselt idee pere naispoolega armsale vanatädile ettehoiatamata külla minna. Justnimelt tulekust ette teatamata, sest antud peres ei möödu traditsioonidele kohaselt ükski koosviibimine ilma suurema tädi poolt põhjalikult ettevalmistatud pidulauata, kus valikus kõik nii omatehtud imemaitsvatest klassikalistest šnitslist, kotlettidest, salatite ning imemaitsvatepurki pistetud hõrgutisteni välja. Tädi kõrvitsat või paprikaid ei ületa miski! Aga just seetõttu otsustasime suuremast söömingust pisut tahtlikult kõrvale hiilida. Sest eks kõik teavad ju seda "vanaemade effekti", mil pärast külastust võiks koju peaaegu et iseenesest veereda...omamoodi armas, kuid vahel harva võib pisut sohki ka teha! :)

Et aga tühjade kätega pole ju kuigi ilus uksest sisse sadada, pakkusin lahkelt välja midagi ise kerget kaasa vaaritada. Suurt mässamist ja kausside määrimist ette ei tahtnud vaevaks võtta, samuti tahtsin teha midagi, mida pole ammuilma küpsetanud ning mis võtaks võrdlemisi vähe aega. Niigi saigi valmis tehtud üks suur, kuid imelihtne ja mahlane keeks. Tähelepanu peaks pöörama sellele, et antud koguste kasutamisel küpseb ahjus valmis tõesti suur küpsetis. Seega, kellel kodus väiksem (kandiline) keeksivorm, võib vabalt koguseid poole võrra vähendada. 

Ise katsin keeksi kerge šokolaadiglasuuri kihiga, kuna vähendasin originaalretsepti suhkrukogust, kuid soovisin sealjuures keeksile omast magusust siiski säilitada. Samuti kasutasin pisut vähem jahu ja õli ning lisasin mahlasuse saamiseks hulka pisut ka jogurtit. 

Keeks ise sobib nii hommikuks maiuspalaks või pärastlõunaks tassi kuuma kohvi või klaasi külma piima kõrvale. Maitsev ja mahlane! 

VAJA LÄHEB:

4 muna

2dl suhkurt

3dl rukkijahu

1,5dl nisujahu

1sl küpsetuspulbrit

2dl piima

0,5dl maitsestamata jogurtit

1,5dl õli

4sl kakaopulbrit

Soovipäraseid marju (mina kasutasin mustsõstraid)

Vormi määrimiseks pisut võid ja mannat/riivsaia.

Kõigepealt pane ahi 180 kraadi juurde soojenema. Vahusta munad ja suhkur heledaks vahuks, lisa sinna seejärel hulka kuivained (välja arvatud kakao!), piim, jogurt ja ka õli. Sega taigen ühtlaselt läbi. Kui soovid kahevärvilist keeksi, jaga tainas kaheks. Ühele poolele lisa hulka ka kakaopulber ning marjad. Kui soovid vaid ühte värvi keeksi, tegutse vastavalt soovile, kas siis lisades või jättes kakaopulbri lisamata. Määri keeksivorm seejärel võiga ning puista peale mannat/riivsaia. Siiruviirulise keeksi saamiseks hakka vaheldumisi tainast vormi tõstma. Mina lisasin esimesena pool valgest tainast ning seejärel valasin peale šokolaadise osa, mis siis tegelikult valgest osast n-ö läbi vajus. 

Originaalretsept soovitab küpsetada kuskil 35-40 minutit, kuid minu keeks küpses küll kuskil tunni jagu. Et kindel olla, kas keeks on valmis, pista hambatikk või nuga/kahvel keeksi keskele. Kui ese on kuiv ja puhas, on keeks valmis. 

Mõnikord on mõni asi ilusam kui teine. Ja kuidagi patt on mainimata jätta, kui rõõmsaks muudab meele see, kui valmistatud toidupoolis nõnda värvikirevalt laualt vastu vaatab. Isegi siis, kui see toit hiljem jooksurajal lisakilomeetreid tähendab. Aga teinekord võib mõne preemia eest pisut vaeva ka näha, eksole?

Ja kui preemiaks on nõnda šokolaadised ja imeilusa värviga muffinid, siis ei ole ilmselt väikese lisatöö tegemine eriti raske. Pealegi püsivad antud muffinid kenasti hoiustades pehmed ja mahlased ka päris mitme päeva möödudes, kui neid selleks ajaks veel loomulikult alles peaks olema...inspiratsiooni ahjuukse paotamiseks sain selle küpsetamisjumalanna blogist. Glasuuri valmistamise esmased juhiseid leidsin aga siit. 

VAJA LÄHEB:

Muffinid:

42g kakaod (soovituslik oleks kasutada naturaalset magustamata kakaopulbrit, kuid ilmselt saab ka Nesquik'i tüüpi pulbriga hakkama. Siis võib kindlasti suhkrukogust vähendada)

95 g jahu

1 tl küpsetuspulbrit

1/4 tl soola

2 suurema suurusega muna

150 g suhkurt (võimalusel pool tumedat ja pool heledat suhkurt)

80 ml õli (rapsiõli, päevalille, oliiviõli jms, sobib ka sulatatud kookosrasvaõli)

120 ml keefiri (mina kasutasin keefiri, kuigi originaalretsept soovitab tungivalt just petti kasutada, leian, et maitse ega tekstuur seetõttu küll ei kannatanud)

2tl vanilliekstrakti või 1tl vanillisuhkurt

Glasuur:

~200-300g toasooja toorjuustu

1dl tuhksuhkurt

Tsipa sidrunimahla

Soovi korral toiduvärvi (mina kasutasin punast pulbervärvi)

Antud glasuurikogus kattis kenasti ära 9 muffinit. Suurema arvu korral võib komponentide koguseid suurendada. 

Esmalt pane ahi 180 kraadi juurde soojenema. 

Muffinite tegemiseks sega suuremasse kaussi kokku kakaopulber, jahu, küpsetuspulber ja sool. Teise, pisut väiksemasse kaussi löö lahti munad, lisa hulka suhkur, õli ja vanilli ning sega, kuni mass on ühtlaselt segunenud. Vala pool väikese kausi "märgadest" komponentidest kuivainete hulka ja sega õrnalt, kuni tekkinud mass on täielikult ühtlane. Seejärel lisa hulka pool keefirist/petist. Sega väga ettevaatlikult omavahel kergelt läbi. Siis korda sama tegevust ülejäänud ainetega. Püüa kindlasti tainast mitte üle segada, just nii palju, et see oleks nii "täpselt" omavahel segunenud. 

Vala tainas lusika abil muffinivormidesse nii, et pool neist oleks täis. Küpseta eelpool mainitud 180 kraadi juures nii 20 minutit. Testimiseks võid kasutada hambaorki või kahvlit. Kui sisse torgates midagi külge ei jää, on muffinid kenasti küpsed. Enne kaunistamist lase neil täielikult maha jahtuda. 

Glasuuri valmistamiseks sega omavahel toorjuust, tuhksuhkur ja lisa hulka törts sidrunimahla. Mina kasutasin roosaka värvuse saamiseks veel ka toiduvärvi. Viimast lisasin ja segasin sisse täpselt nii palju, kuni saavutasin soovitud värvigamma. Seejärel lisa glasuur kas pritsikotti või tee viimane mõnest tugevamast plastikkotist ise - lõika ühte nurka kääridega soovitud suurusega auk sisse ja asu kaunistama! 

Mingil põhjusel seostuvad sügised minu jaoks kohe õunakookidega. Kui varem ei ole suurt tahtmist nende pärast ahjuust paotada, siis sellele spetsiifilisele kaneelisele lõhnale mõeldes tuleb isu ju peale küll, eks? Kuidagimoodi sobivad nad nii hästi kokku kogu selle mõnusalt maheda ning sumeda olustiku ning veelgi paremini värviliste lehtedega, mis nüüdseks kahjuks suures enamuses novembrikuu saabudes end küll maapinnale on kukutanud...

Ja nüüd ongi väljas kõik nõnda hall ja elutu. Aga seetõttu ei pea minu sügis olema sugugi sedamoodi ja värve saab ellu süstida ju igasugustel viisidel. Ja üheks neist ongi antud värvikirev õunakook, kuhu on end õuntekihi alla peitnud tervelt kolm erinevat kohupiimasorti. 

Küpsetamisel kasutasin nii ricotta kui tavalist vanillamaitselist kohupiima ning kohupiimapastat. Kaks esimest lisavad mõnusat omanäolist teralist tekstuuri ja pasta kreemikust. Põhja segasin kokku vaid täisterajahust, mis muutis koogi kogumaitse mõnusalt tummiseks ning maalähedaseks. Kook ise palju suhkurt ei sisalda (kohupiimas endaski seda piisavalt) ning seetõttu vähemalt mulle endale täpselt õige magusaastmega. Ja nagu kohupiimakookide puhul ikka - seistes muutuvad aina paremaks!

Põhi:

100 g võid

180 g jahu (soovitatav täisterajahu)

1 muna

50 g suhkurt

Täidis:

1 pakk (200g) ricotta kohupiima

1 pakk vanillimaitselist kohupiima

1 pakk vanillimaitselist kohupiimapastat

3 muna

1-2 tl kaneeli

Peale:

3-4 suuremat õuna

Kaneeli-suhkru segu

Esmalt tee valmis põhi. Selleks mudi näppude vahel purulaadseks massiks jahu ja või, lisa hulka kaneel ja suhkur ning sõtku ühtlaseks. Suru käte vahel tainas palliks ning pane toidukilesse mässituna mõneks ajaks külmkappi seisma. Mina hoidsin nii kaua, kuni ahi soojaks sai, kuid nii maksimaalselt poolest tunnist peaks suurema viitsimise korral ikka piisama. Samal ajal võid puhastada ja viilutada õunad. Kui ahi soe (180 kraadi), suru tainas (lahtikäiva) vormi põhja ja äärtele ning pane umbes 10 minutiks eelküpsema. 

Samal ajal sega omavahel täidise komponendid ühtlaseks massiks. Võta koogipõhi ahjust, vala täidis vormi ning kata kook sobival viisil õuntega. Võib lihtsalt ka peale laotada. Raputa üle kaneeli-sukru seguga. Küpseta kooki veel 180 kraadi juures nii 35-40 minutit, kuni kook tundub küpsenud olevat ja õunte värv õrnalt kuldsemaks on muutunud. Lase enne serveerimist koogil maha jahtuda (mina viskasin koogi lausa rõdule, kuna külmakraade oli piisavalt, jahtus kook ka kiiremini maha!). 

Juhtumisi on viimasel ajal just nädalavahetustel, mil aega ning rohkem ka tahtmist ja inspiratsiooni köögid möllata, kokku hakanud langema nii ootamatu magusaisu kui küpsetamistuhin. Täna kiheles maitsemeel aga millegi õige pisut magusa, kuid mitte niivõrd väga rammusa või raske poole. Kuna kapis seisis üks vaid kergelt magusapoolne pirnikonserv ning juhtumisi muffinipann ka peaaegu et samal ajal sahtleid avades vastu vaatas, otsustasin kokku segada ja valmis küpsetada need õige kerged, pehmed ja mahlased pirnimuffinid. Midagi nendele, kes hullupööra magusat ei armasta, kuid sellegipoolest vahel miskit maiustada sooviksid. Ja loomulikult ideaalne ka pühapäevase tee- või kohvitassi kõrvale!

VAJA LÄHEB:

2 dl jahu

2 tl küpsetuspulbrit

1dl suhkurt (kui kasutad väga magusat pirnikonservi, võid suhkrukogust soovi korral pisut vähendada)

1 tl jahvatatud või värsket riivitud ingverit

1 tl kaneeli

140 ml maitsestamata jogurtit (võid ka hapukoorega asendada)

100 g sulatatud võid

1 muna

400g pirnikonserv (kasutada nii vedelikku kui pirne, ei pea kogu sisu ära kasutama)

Sega omavahel kokku või, muna, jogurt ja pisemateks kuubikuteks hakitud pirnid. Samuti toimi kuivainetega, lisa nendele hulka ka kaneel ja jahvatatud ingver. Kui kasutad värsket riivitud ingveri, võid selle hiljem kogu massi lisada.. Sega kõik komponendid omavahel kokku. Kui tekkinud mass õige paks tundub olevat, lisa juurde pirnikonservist üle jäänud vedelikku, kuni muffinitaigen on saavutanud sinu jaoks õige konsistentsi. Pane taigen lusika abil muffinivormi ja küpseta 200 kraadi juures seni, kuni muffinid on muutunud pealt mõnusalt kuldseks (peaks võtma umbkaudu 20 minutit). Vajadusel võid hambatikuga torgata, et näha, kas muffinid ka seest kenasti küpsed on.