Õhtukullases päikesesoojas aknal hõljuvad kardinad.

13:03



Ilmselt on igal perel nõnda, et mõni pereliige on teada-tuntud mõndade roogade tegemise tõttu. Näiteks teeb minu onu maailma parimat ahjuliha, onutütar jõuludeks/jaanipäevaks torte või kooke, vanatädi aga rosoljet ja kotlette. Ja sageli on antud roogade tegemine mõneks puhuks jäetud just nende inimeste kanda, kes seda kõige paremini ka oskavad. Sedasi muutubki aga omamoodi koomiliseks asi, kui ühtpuhku peab köögis ette võtma neid aupaistel säravaid tegusid, mis varem kellegi teise repertuaari kuulusid ja mille valmistamine kerge närvikõdi kehasse surisema paneb, sest mis saab siis, kui antud roog "parimale" alla jääb?

Selle kõigega seostuvad aga tänavused lihavõtted, mis sel aastal tulid meie perele tavapärasest pisut teisiti. Lisaks sellele, et pühad lainesid kaugemale eestlastele omasest stereotüüpsest mõttest, et Suur Reede on meie palgatöölistele ja koolilastele pelgalt vaba päev ning munadepühad ongi eelkõige viimaste värvimiseks, oli tegemist sel korral ootamatult suure söömisfestivaliga, mis justkui jõuludega sarnanes. Ilmselt oli kõik sedasi tänu Poolast pärit kaaslasele, kes oma kombed otsapidi meie omadega läbi on põiminud ja kelle läbi palju Poolamaa headest tavadest ning köögipoolest ka mulle tuttavaks on saanud.

Ja nii saigi mulle osaks väljakutse valmistada lihavõtte pühapäevaks suur hommikusöök, mis vastupidiselt Suurele Reedele, mida Poolas traditsiooniliselt paastu ja suure kirikupühaga tähistatakse, kujutab endast grandioosset pidusöömaaega, Ühe osana sellest kuulus menüüsse ka antud ahjus küpsetatud pasteet, mida kaaslase peres alati tema ema on valmistanud. Kujutage siis ette pinget, eksole? Kuid esmakordselt valmistatud pasteet kukkus välja nii ootamatult mahlane ja maitsev, et jõudsin sellest lobiseda ilmselt kõikidele ettejuhtuvatele tuttavatele ja lubasin valmistada järgmisteks suguvõsa kokkutulekuteks. 

Ilmselt kõige olulisem asjapulk peene pasteedi valmistamiseks on hea vanakooli hakklihamasin või uudne köögikombain. Olen lugenud ka saumiksriga komponentide peenestamisest, kuid seda meetodit pole ise kunagi veel kasutanud.  Ehk võib isegi töötada. Soovitan kindlasti lisada peekoniviile, mis annavad pasteedile juurde kena struktuuri, mahlasust ja ka ilusamat ilmet!

VAJA LÄHEB:
2 keskmist porgandit
1 keskmine-suurem õun
1 suur sibul
3 küüslauguküünt
600g veisemaksa
380 g peekonit (kasutasin pakendatud peekoniviile, mida oli hea ka vormi põhja pasteedile põhjaks laduda)
50-60 g poolsuitsuvorsti (lisasin kartuses, et ehk jääb lihapoolt väheseks, kuid ilmselt ei juhtuks midagi, kui see lisamata jääks)
Soola, pipart
2 muna
1 dl piima

Esmalt leota maksa tunnikese jagu piimas või vees, et ei tekiks kibedat maitset. 

Vahepeal võib ära puhastada ja kuubikuteks lõigata porgandi, õuna (koorimata) ja sibula. Prae viimased pannil mõned minutid läbi ja lisa hulka ka küüslauk, peekonitükid ja soovi korral vorstikuubikud. Eraldi pannil pruunista kuldseks väiksemateks tükkideks lõigatud maks. Seejärel lisa maks ülejäänud komponentidele ja kuumuta, kuni maks on kenasti läbiküpsenud, porgand-õun pehme ja suurem osa vedelikku samuti ära aurustunud. Maitsesta vahepeal ka soola-pipraga. Lase massil pisut jahtuda ning seejärel lase kaks korda läbi hakklihamasinast. Mass peaks jääma piisavalt tihke, kuid siiski ka nähtavalt mahlane. 

Seejärel sega massi munad ja 1dl piima. Aseta neljakandilise (keeksi/leiva)vormi põhja peekoniviilud sedasi, et need äärtest püsti jääksid. Lisa hakkmass lusika abil vormi ning silu pealt ühtlaseks. Küpseta ahjus 180 kraadi juures umbes tund-poolteist. 
Kui pasteet hakkab pealt liialt pruunistuma, kata viimane fooliumiga. Pasteeti võib küpsetada ka vesivannis, kuid mina antud juhul seda vajalikuks ei pidanud. 




You Might Also Like

0 comments

Like us on Facebook

Navigation-Menus (Do Not Edit Here!)

Subscribe