Kust leida seda, mis võiks hoida tuld veel kaua, kaua, kui hommik juba tulnd.

Olin nendest nii-öelda figuurisõbralikest pitsapõhjadest lugenud juba ammu. Ilmselt on lillkapsa- või suvikõrvitsapõhjal baseerunud pitsat proovinud iga endast lugupidav blogija, sest kajastust sellest võib leida tõesti kõikjalt. Minu pilku püüdis viimane lõplikult aga Pinterestis ringi uudistades, kus samm-sammuline õpetus uudishimu täitsa kõrgeks keris. Kuigi ma ei ole suurem pitsasõber ja viimast minu toidulaualt täitsa harva leiab, otsustasin ma teole siiski rohelise tule anda ja ka viimaks tervisliku pitsa rongile hüpata. 

Antud pitsapõhi peaks söömiseks sobima igale pitsasõbrale, hoolimata sellest kas ta kannatab gluteenitalumatuse all või mitte. Kuid on tore, et on leitud võimalusi ka nendele, kes gluteeni sisaldavatele toodetele kahjuks (või õnneks, hehe...) ei peavad ütlema. 

Põhja valmistamine võib tunduda kui omaette keerukas ettevõtmine, kuid pärast esimest proovimist on kõik ilmselt palju arusaadavam ja lihtsam. Lillkapsa esialgseks peenestamiseks tuleb kasuks köögikombaini olemasolu, kuid kui seda pole, ei ole ka hullu. Ise proovisin jõudu saumiksirga, mis oli tõesti üsna aeganõudev. Kui oleksin vaid teadnud, et kuna lillkapsast peab vee kättesaamiseks eelnevalt ahjus küpsetama või mikrolaineahjus pisut kuumutama (viimase variandi kasuks valisin isegi), siis võib pehmeks ning pudilaadseks muutunud lillkapsa hiljem noaga peeneks-peeneks lihtsalt ka hakkida.  

Kattena sobib kõik see, mida tavapäraselt oma pitsa peal soovid näha. Mina valisin katteks lihtsa mozzarella juustu ja tomati pisikese basiilikuga. Pitsapõhi tuli üllatavalt krõbe ja maitsev ning koos hea kattekombinatsiooniga peaks meeltmööda olema kõigile. Ilmselt võtan teo ette ka järgmisel korral, mil pitsaisu painama peaks tulema! 

Antud kogusteks peaks saama ühe keskmise suurusega ümara pitsa. Küpsetamiseks kasutasin lahtikäivat koogivormi. Võib vabalt ka muidugi vaba käega küpsetusplaadile sobivas kujus suruda!

VAJA LÄHEB:

1 suurem lillkapsapea

1 suur muna

60 g riivitud parmesani või mozzarella juustu (mina kasutasin mozzarellat)

1 tl provansaali maitseainesegu (basiilik, oregano jms)

Pool tl soola ja näpuotsaga pipart 

Pane ahi 190 kraadi juurde soojenema. 

Esmalt peenesta köögikombaini või noa ja kondimootori abil pestud ja puhastatud lillkapsas, kuni saad sellise kena teralise konsistentsi. Nagu eelnevalt kirjutasin, võib lillkapsa lihtalt ka noaga enam-vähem peeneks hakkida.

Laota saadud lillkapsamass küpsetuspaberile laiali ja küpseta ahjus kuskil 15 minutit. Kuna lillkapsas sisaldab palju vett, aitab küpsetamine seda välja tuua, et pitsapõhi kenasti krõbedaks muutuks ja ei oleks väga vesine. Alternatiivina võib lillkapsast ka 7-8 minutit mikrolaineahjus kuumutada. 

Kui lillkapsas küpsenud, võta ahjust välja ja lase pisut jahtuda. Samal ajal võid näiteks tegeleda pitsakatte jaoks vajalike kompnentide hakkimisega.

Seejärel on vaja tõesti natukene jõudu, et lillkapsast ülejäänud vedelik välja pigistada. Pane ühe kausi peale linane köögirätik või kasuta marli-taolist riiet. Vala lillkapsas sinna peale ning pigista vedelik läbi riide välja. Siinkohal tuleb olla pisut kannatlik ja kasutada päris palju kätejõudu. Kellel mees köögis abiks võtta - lasku musklid käiku!

Seejärel tõsta ahjutemperatuuri 225 kraadini. 

Vala nõrutatud lillkapsas kaussi, lisa hulka ka muna, ürdid, valitud riivitud juust, sool ja pipar ning sega ühtlaselt läbi. Suru põhi ahjuplaadile ja eelküpseta 15-20 minutit.

Seejärel laota peale soovitud kattematerjal ja küpseta seni, kuni pitsa tundub kenasti kuldpruun olevat. Kui ääred tunduvad liialt pruuniks minevat, alanda kuumust või vajadusel kata isegi fooliumiga.