Lillede pillerkaar mul kõikjal jalus on.

Ma olen end enamasti ikka maalapseks pidanud, vaatamata sellele, et antud eluetapil hing ikka sinna linnaelu poole kipub tahtma. Sest linnas on inimesed ja see kummaline "miski", mis hoolimata aastaajast, kellast ning meeleoludest tasaselt südame põksuma paneb ning omamoodi veidra, kuid sealjuures ülimalt meeldiva kuulumistundega täidab, kuhugi reaalselt täielikult kuulumata. Ja seda tunnet meeldib mulle tunda. Siinkohal on oma kergelt triviaalsest ja kulunud kõlast hoolimata paslik ära mainida, et mida suurem, seda parem. Või mida rohkem, seda uhkem...

Aga sellele kõigele mõeldes tahan siiski öelda, et mulle meeldib maal elada. Kunagi kauges tulevikus ma seda arvatavasti kindlasti teha ka tahan, oma maja ja kogu muu sinna kuuluva kupatusega. Ehk siis mulle meeldib hetkel vähemalt mõnel päeval nädalast seal viibida. Koguda energiat ning lasta endast välja voolata kõigel sellel, mis eelnenud ajaperioodi jooksul sisemusse on suutnud koguneda. Ja nautida seda piiritut rahu ja vaikust, mis kummalisel kombel juba haldusüksuste piiride ületuse esimestel hetkedel salamisi hinge poeb. Küllap aitab kaasa aeg-ajalt Tunne Eestimaad! bussidega liiklemine, mis ju teatavasti iga talu õuel peatub ning kus varieeruvus reisijate seas sageli kirjum kui vikerkaar kipub olema, luues sellega silme ette üsna kireva pildi maaelu kõikidest tahkudest. Ja kuigi asjade pidev kokku-lahti pakkimine ja vedamine ühe kodu vahelt teise muutub pika peale päris tüütuks, on asju, mis tekkivaid pisemapoolseid stressifaktoreid leevendavad ning kompenseerivad, siiski nii uskumatult palju. Kodutunne. Pere ja sõprade lähedus. Ja lisaks ei suuda minu jaoks jätkuvalt mitte miski asendada kodukoha metsade ning matkaradade vahel jooksmist. Viimane tekitab minus tõepoolest tunde, nagu oleksin paradiisi sattunud...

Kuid. Kuid vahel ajab pisikeses Eestimaa linnakeses elamine siiski hambaid kiristama. Sest kui pärast järjekordset kaamli kombel asjade vedamist ja väsitavat sõitu viimaks, suurte söögitegemisplaanidega mõtteis, ühte külakaupluse mõõtu väljaandvasse supermarketisse välja jõuad ning esimese ropsuga asju toidukorvi ladudes märkad, et suurt osa komponentidest poelettidel sugugi ei leidu, siis...siis tahaks lihtsalt sügavalt ohata. Ja kui plaane B ja C peas läbi mõeldes veel paar korda end herneks suudad vihastada, siis tahaks vahel järgmise bussiga tagasi linna põrutada. 

Kuid mõnikord piisab ka plaanist D, et hingerahu tagasi tuua ja poelettide puudujääkidele omamoodi tänulik olla, kui viimaks õiged koostisosad kokku langevad ning toidulauale maanduvad. Ja nii läks ka sel korral, kui kava nägi ette mõnusalt kevadist kreekapärast kinoasalatit, kuid välja tuli hoopis antud imemaitsev kusskussi salat, mis maitsetekombinatsiooniga suisa jalust nõrgaks lõi. Kergelt sidrunimaiguline kusskuss, mis mõnusa küüslaugu maitse külge haakis, imemaitsvad köögiviljad ja mahlane kana...ja rohkem ei olegi õnneks vaja. :)

Aga aitab nüüd lobisemisest...asume retsepti juurde. Inspiratsiooni sain taas toidutaevast. 

VAJA LÄHEB:

250g kusskussi (keevat puljongit)

250 ml köögivilja- või kanapuljongit

1 purk kikerherneid või valgeid ubasid

Üks suvikõrvits

Vastavalt soovile tomateid (siinkohal sobib kõik, alates kirsstomatitest, lõpetades tomativiiludega)

1 punane sibul

1 suurem kanafileeriba (originaalretsept nägi ette 250g halloumi juustu, vabalt võib kasutada ka seda!)

Kastme jaoks:

1 suurema sidruni mahl

Oliivõli (retsept nägi ette 125ml (!), mida minu jaoks oli selgelt liiga palju ja kasutasin kindlasti vähemalt poole vähem, kuna sidrunimahl kattis mina kasutasin vähemalt poole vähem, kuna sidrunimahla oli piisavalt palju)

2 suuremat küüslauguküünt

0,5tl suhkurt

Ja kui leidub, siis pisut hakkida sisse ka värsket münti

Esmalt maitsestasin keskpärasteks tükkideks lõigatud kanafileevala vahemere maitseainesegu, vähese soola ja tšilliga ning jätsin toatemperatuurile seisma. Seejärel pane kusskuss kaussi ning vala peale keev puljong. Sega hoolikalt kahvliga läbi, kata taldrikuga ning jäta umbkaudu neljaks-viieks minutiks seisma. Samal ajal sega omavahel kastme koostisosad. Seejärel sega kusskuss kahvliga taas kohevaks, lisa hulka kikerherned või valged oad ning vala peale umbkaudu pool eelnevalt kokku segatud kastmest. Sega kõik omavahel hästi läbi ja serveeri suuremale alusele. 

Köögiviljade jaoks kuumuta pannil pisut õli. Esimesena prae õrnalt kuldpruuniks, nii 2-3 minutit keskmise paksusega ratasteks lõigatud suvikõrvits, seejärel aseta nad hetkeks paberrätikule nõrguma. Seejärel aseta pannile tomatid ning pruunista paar minutit ühelt küljelt. Ühes tomatitega viskasin paariks hetkeks sinna ka sibularõngad. Lao suvikõrvits, tomat ja sibul kusskussile. 

Nüüd on aeg pruunistada kanafilee. Kui see tehtud, lisa see ülejäänud koostisosadele. Vala peale ülejääud kaste ja ongi valmis! Serveeri nii pea kui võimalik. Lihtne ja niivõrd nauditav.