Kuus elementi kõnelevad.

Just mõnipäev tagasi sattusin ühe armsa inimesega telefoni otsas rääkima sellest, kui kummaliselt tühi kuu veebruar on olnud. Kõike nagu oleks, kuid samas nagu ei oleks ka. Lausa sedamoodi sisutu, et isegi süüa ei ole väga viitsinud teha. Küllap on tegemist seguga töisest rutiinist, kergest kujunemisjärgust olevast talve-kevadväsimusest ja mingist kummalisest ootusest millegi parema ees, mis pidevalt tuleb ja tuleb, kuid siiani kohale pole jõudnud. 

Kuid õnneks päästavad pisikesed asjad vahel meie isiklikku maailma. Viskasin üle pika aja pilgu põhjalikumalt kalendrisse, millele järgnes ootusärevus saabuvate kevadkuude ja nendega seotud ürituste osas. Kuna paljud neist on just sportlikku laadi, eeldab see ka talve jooksul jõulude söömisfestivalide raames alguse saanud igapäevase ärahellitatud toitumise kordaseadmist, et jooksurajal ikka vähe kergem oleks liikuda. Ehk teisisõnu viskasin vana ja kulunud plaadi taas mängima, mis ikka ja aina tervislikkusele ja toidu puhtusele rõhub. Eks iga algus ole omamoodi raske, kuid retseptiotsingud ning "tugigrupi" toetus pakuvad tõsist motivatsiooni, mille peal vähemalt esialgu liugu lasta. Ja küllap leiab minu teekond taldrikule jõudes kajastust ka siin. 

Teadagi on kana õigesti küpsetades üks kõige maitsvamaid tervislikku laadi toite üldse. Ja tõsiasi on ka see, et pika ajal peale väsib sellest ka ära, kui see pidevalt ühes taktis marinaadi ning sealt edasi ahju/pannile maandub. Seega otsustasin proovida antud linnulihast meisterdada midagi pisut teistsugust, mis maitsemeeli meeldivalt ärritaks - Taipärased kanakotletid. Tekstuurilt traditsioonilistest kotlettidest tihkemad ning pisut kaane all hautades jäävad sedavõrd mahlased, et viivad keele alla. Ja teadagi on tegemist ülimalt kiiresti ja lihtsalt valmiva roaga! 

Inspiratsiooni sain katsetamiseks siit. 

VAJA LÄHEB:

2 suuremat kanafilee tükki (minu omad kaalusid kokku umbes pool kilo ning tulemuseks oli mõnus taldrikutäis "koogikesi")

1-2 spl sojakastet

2 küüslauguküünt

1 keskmine sibul

Pöidlaküüne suurune jupp ingverit

1-2 punast tšillikauna (ise kasutasin antud juhul ainult ühte, kuid tšillisõbrana oleks võinud kindlasti ka teise lisada!)

Soola, pipart

Tegelikult tuleks kanamassile hulka lisada ka pisut värsket koriandrit, kuid kuna mul seda antud momendil kodus polnud, ei värskel ega jahvatatud kujul, jäi see panemata. Kuid maitse tuli sellest hoolimata imehea!

Esmalt haki (väga väikesteks) kuubikuteks kanafilee ning sega kausis omavahel sojakastmega läbi ja jäta teiste koostisosade hakkimise ajaks külma seisma. Seejärel puhasta ja lõikagi peeneks küüslauguküüned, sibul, tšillikaun ning koori ja haki ingver. Puista hulka tunde järgi soola ja pipart ning sega koostisosad omavahel läbi. Seejärel lisa segu olemasolul köögikombaini või purusta nuimiksriga. Kui eelpool nimetatud masinaid kodus ei juhtu leiduma, siis sobib ka see, kui kana imepeeneks lõigata, sest mass hoiab tänu linnulihale väga hästi kokku. Valminud kotletitainast vormi käte vahel (mainin, et mass üsna "kleepuv") mõnusad pätsikesed, kuumuta samal ajal pannil õli ning prae kotlette vahel pisut kaane all hautades kuni nad on kaunilt kuldpruunid. 

Kõrvale võib serveerida mõnusa kerge salati ning kotlettidele lisamaitse andmiseks maitsva magushapu kastme.